pühapäev, 15. juuli 2018

Pääsuke



Üks pääsuke laulis mu õues. Nooo laulis pole just parim väljend, sest onju linde kelle laul on tõesti meloodiline, kuid mitte pääsukese. Pääsukese oma on kui sädin. Nagu kamp tüdrukutirtse oleks kokku saanud ja nüüd kädistavad rõõmsalt ja muretult nagu ainult tüdrukutirtsud seda oskavad. Ka selle pääsukese sädin kes minu õues kädistas oli samasugune muretu. Mulle nii vähemalt tundus. Ta kärtsus seal üsna tükk aega, küllap ta kuskil puu otsas istus. Mina aga ei vaadanud teda, ei tõstnud pilku, ei otsinud seda rõõmsat kädistajat. Muudkui lihvisin ega vaadanud ringi. Ei vaadanud pääsukest, ei vaadanud pilvi, ei vaadanud unistavalt kaugusesse. Vaatasin ninaette oma tööd ega tundnud ümbritseva vastu huvi. Pääsukese kädin aga oli järelendmatu, niiet kuigi käed ja silmad olid tööl, läks mõte siiski pääsukese sädinaga kaasa. Sinna kus pole tööd, pole vastutust, pole kohustusi, pole hirmu homse ees.
Käed aga muudkui töötasid.
Voh!