neljapäev, 5. aprill 2018

Ekstsentrik

 
   
                       

   See on eksentriklihvija  AEG EX150E. Kui selle kunagi ostsin, oli see üks parimatest. Saab lihvida nii suure kui väiksema eksentrikuga, mis lihtsamalt öeldes tähendab et saab lihvida suure tootlikusega ja robustsemalt, ja saab teha ka täpsemat peenlihvimist. Selline mitmekülgsus aga tähendab keerulisust  ja tundlikust halvale kohtlemisele. Nii ka mina tegin alguses oskamatusest mõningaid suhtlemisvigu, mille tulemusena masin hakkas logisema. Püüdsin teda ikka parandada kohast kus arvasin viga olevat, kuid tulutult. Võtsin teda ikka päris mitu korda lahti, pingutasin logisevat kohta, aga paremaks asi ei läinud. Siis ükskord demonteerisin ta üsna algosadeks, tegin endale selgeks kus istud kus lõtkud, parandasin parandamist vajavaid kohti ja arvasin et nüüd peaks küll korras olema. Lihvima hakates aga oli login ikka sees. Olin üsna löödud. Ju ma siis ikka ei olnud kõigest aru saanud. Ja siis jooksis üks kuullaager ka veel kinni. Kuna raha uue masina ostmiseks ei olnud, ei jäänd muud kui tuli jälle parandama hakata. Parandamise käigus aga lõhkusin kuullaagri pesa ära. Mitte päris tükkideks, vaid üks killuke tuli serva pealt ära. Kas masin ka ilma selle tükita koos püsib, oli nüüd juba võimalikuse piiril. Kuna raha ikka polnud ja ilma masinata poleks seda ka tulnud, liimisin lahti tulnud tüki tagasi.




Mehaaniku sisetunne aga ütles et selle sinna kinni jäämine on ülimalt kahtlane. Masinat uuesti kokku pannes jäin ühe detaili juures millegipärast pikemalt mõtlema. See võis oma kohale sobida kahel erineval viisil ja mina olin markeriga ühe, kui õige, ära märkinud. Mõtlesin ja mõõtsin, ning jõudsin tulemuseni et tegelikult peaks olema hoopis vastupidi. Mis siis ikka, panin nii kokku, ja masin töötas nagu siidi.  Ei mingit loginat. Ah selles oli siis asi. Ise ma olin ühe pisi- pisikese asja valepidi teinud. Kui olin enda siunamise lõpetanud, hakkasin rõõmustama. No et ei pea raha uue masina jaoks kulutama, ja eeee.. vana masin oli ju ka kuidagi armsaks saanud. Rõõmustasin ja lihvisin, kuni umbes minuti pärast liimitud tükk klõbinal minema lendas. Oh sa saadanas. Masin küll imekombel laiali ei lagunenud, püsis ikka koos. Mehaaniku sisetunne aga ütleb et ega ta sellises seisus kaua vastu ei pea. Püüdsin katkist detaili kuskilt osta, kuid eraldi seda ei müüdud, ainult koos suurema sõlmega. See aga oleks juba niipalju maksnud et targem oleks siis juba terve uus masin osta. Nüüd lihvin selle katkise masinaga ülima ettevaatlikusega ja kuulatan südamevärinal ega äkki ei kosta kurjakuulutav raks.
Ah et miks ma mingist masinast sellise pika jutu olen kirjutanud. No vaata. Kuna enamus minu ajast möödub töös, ja töötan üksi. Siis on nii et need tööriistad on minu põhilised kaaslased. Kui mõni neist otsa saab, on see lausa emotsionaalselt kurb.



Eile sattusin tööriistaparandusse ja uurisin ega neil kuskil mingit sarnast detaili ei leidu. Asjamees tuhlas natuke oma kastides ja leidiski. Mite küll päris sama, kuid annab kohandada. Küsisin mis maksab. Vend ütles, ah võta niisama. Oooo, sellist asja just tihti ei juhtu. Et mis ... Noo tegelikult olen viimasel ajal märganud mingit justkui aupaklikust minu isiku suhtes. Eriti igat masti teenindusasutustes. Nagu isegi veidi veider. Ei tea kas on asi teeninduskultuuris, või minu välimuses. No et hallpead austa, kulupead kummarda, valge habemega mehele anna tasuta see mida ta küsib. Igatahes, detaili ma sain, ja nüüd peab mu lihvimismasin ilmselt veel mõne aasta vastu.
Kui just midagi ootamatut ei juhtu.




Kommentaare ei ole: