reede, 2. märts 2018

Punase rinnaga lind

Üks punase rinnaga lind istus saarepuu paljas võras ja üritas laulda. See ei tulnud tal välja ja tundus ka lind ise sai sellest aru. Ta tammus närviliselt jalalt jalale, kõigutas oma keha küljelt küljele ja siutsus piiksus urises ja plärtsus. Vahetas helikõrgust rütmi ja tämbrit, proovis vilistada ja laksutada, tulutult. Laul ei saanud hoogu üles ega hakanud kõlama. Vaatasin veidi aega linnu ponnistusi ja imestasin et mis see siis nüüd niimoodi. Mõtlesin et kas ta valmistub kevadeks. Et talv otsa pole saanud, aga kevad ju tulekul, vaja hääl lahti laulda. Võibolla, ega ma täpselt tea. Mõtted aga läksid kevade tulekule. Mõtlesin et kuigi aasta on justkui ring ja kus on ringjoone algus kus lõpp pole võimalik öelda, siis kevad tundub justkui algus. Et kõik ärkab ja ringutab justkui unest virgununa. Päeval (suvel) käib töö, õhtul (sügisel) vahitakse niisama roidunult ringi ja talvel magatakse. Et nii päev kui aasta on ringid. Sarnaselt universumi fraktaalse ehitusega, kus üks ja sama muster kordub iga astme võrra suuremas pildis. Et võibolla siis ka inimene ärkab, ringutab, õpib käima ja oma häält lauluks seadma. Siis ta töötab, loob midagi, teenib midagi, kasvatab üles lapsed. Siis venitab roidunult oma kangeks jäänud konte. Ja siis läheb magama.

2 kommentaari: