kolmapäev, 7. märts 2018

Nutt

Põrand kargas näkku. Kuidas see täpselt juhtus, keegi ei näinudki, asjaosaline ise ka ilmselt mitte. Küllap see va vigurvänt Tasakaal, kes nii kui tähelepanu vähegi lõdvemale lased kuhugi minema lipsab, plehku pani ja va tige Gravitatsioon oma võimalust nägi ja kohe tõmbama hakkas. Tõmbas tõmbas, õnneks või õnnetuseks jäi põrand ette ja nii see nägu põrandasse kolksataski. Siis oli hetk vaikust ja siis tuli nutt. Valjult ja vastuvaidlematult, kategooriliselt lõpetades kõik eelnevad tegevused. Nuttu oli hulgaliselt ja palju, kuigi midagi nagu katki ei paistnud olema, ja tõele au andes ega see kolks nüüd nii kõva ka ei olnud. Sai küll lohutatud ja paitatud, aga nutt ei tahtnud lõppeda. Muudkui tuli ja tuli. Paistis isegi et nutt polegi niiväga valu pärast, kui et nagu oleks kurbus valla pääsenud. Nagu oleks uks lahti tehtud ja kurbust voolas sealt nüüd lahinal. Kuidas küll pisikese pooleteist aastase sisse niipalju kurbust on kogunenud. Või oma lühinägelikuses ma ehk arvan et kurbus koguneb, tegelikult kurbus lihtsalt on.

Aga äkki!!
"Oh mis see oli! Keegi nagu jooksis õues! Kas sina nägid ka! Nagu jänes .. või väike kollane orav, portfellid kaenla all! Tõesti ei näinud või! Lähme vaatame!"
Vaatasime siis. Äeee, näitas väike näpp. Jaa jah, polnudki orav, hoopis äeee. Ja mis seal õues kõik veel oli. Nii palju rõõmsaid asju. Nutu lõpp oli äkiline ja kindel, sama kindel kui oli ennem kindel selle lõputus.

Mõtlesin et inimeses, olgu pisikeses või suures, on palju. Kõiksugu asju. Rohkem kui näha on või arvatavasti võiks kogunenud olla. Tuleb ainult uks lahti teha.

Kommentaare ei ole: