laupäev, 10. märts 2018

Võõras poeesia

Viimasel ajal lugedes mõnda blogi kus kurdeti kuidas maailm liiga teeb, tekkis veider aisting et asja olemus peaks mulle tuttav olema. Ent ometi lugesin neid kui võõra kultuuri poeesiat, õlakehituse ja segase tundega sisemuses et loetu peaks midagi justkui tähendama, kuid mina ei saa aru. Võõras värk. Mõtlesin selle üle natuke ja taipasin et ... kuigi kunagi kogetud, siis nüüd on tõesti võõras. Kuidagi, millalgi, on lauad pöördunud ja nüüd on mulle probleemiks et mina teen maailmale liiga. Veider.

kolmapäev, 7. märts 2018

Nutt

Põrand kargas näkku. Kuidas see täpselt juhtus, keegi ei näinudki, asjaosaline ise ka ilmselt mitte. Küllap see va vigurvänt Tasakaal, kes nii kui tähelepanu vähegi lõdvemale lased kuhugi minema lipsab, plehku pani ja va tige Gravitatsioon oma võimalust nägi ja kohe tõmbama hakkas. Tõmbas tõmbas, õnneks või õnnetuseks jäi põrand ette ja nii see nägu põrandasse kolksataski. Siis oli hetk vaikust ja siis tuli nutt. Valjult ja vastuvaidlematult, kategooriliselt lõpetades kõik eelnevad tegevused. Nuttu oli hulgaliselt ja palju, kuigi midagi nagu katki ei paistnud olema, ja tõele au andes ega see kolks nüüd nii kõva ka ei olnud. Sai küll lohutatud ja paitatud, aga nutt ei tahtnud lõppeda. Muudkui tuli ja tuli. Paistis isegi et nutt polegi niiväga valu pärast, kui et nagu oleks kurbus valla pääsenud. Nagu oleks uks lahti tehtud ja kurbust voolas sealt nüüd lahinal. Kuidas küll pisikese pooleteist aastase sisse niipalju kurbust on kogunenud. Või oma lühinägelikuses ma ehk arvan et kurbus koguneb, tegelikult kurbus lihtsalt on.

Aga äkki!!
"Oh mis see oli! Keegi nagu jooksis õues! Kas sina nägid ka! Nagu jänes .. või väike kollane orav, portfellid kaenla all! Tõesti ei näinud või! Lähme vaatame!"
Vaatasime siis. Äeee, näitas väike näpp. Jaa jah, polnudki orav, hoopis äeee. Ja mis seal õues kõik veel oli. Nii palju rõõmsaid asju. Nutu lõpp oli äkiline ja kindel, sama kindel kui oli ennem kindel selle lõputus.

Mõtlesin et inimeses, olgu pisikeses või suures, on palju. Kõiksugu asju. Rohkem kui näha on või arvatavasti võiks kogunenud olla. Tuleb ainult uks lahti teha.

reede, 2. märts 2018

Punase rinnaga lind

Üks punase rinnaga lind istus saarepuu paljas võras ja üritas laulda. See ei tulnud tal välja ja tundus ka lind ise sai sellest aru. Ta tammus närviliselt jalalt jalale, kõigutas oma keha küljelt küljele ja siutsus piiksus urises ja plärtsus. Vahetas helikõrgust rütmi ja tämbrit, proovis vilistada ja laksutada, tulutult. Laul ei saanud hoogu üles ega hakanud kõlama. Vaatasin veidi aega linnu ponnistusi ja imestasin et mis see siis nüüd niimoodi. Mõtlesin et kas ta valmistub kevadeks. Et talv otsa pole saanud, aga kevad ju tulekul, vaja hääl lahti laulda. Võibolla, ega ma täpselt tea. Mõtted aga läksid kevade tulekule. Mõtlesin et kuigi aasta on justkui ring ja kus on ringjoone algus kus lõpp pole võimalik öelda, siis kevad tundub justkui algus. Et kõik ärkab ja ringutab justkui unest virgununa. Päeval (suvel) käib töö, õhtul (sügisel) vahitakse niisama roidunult ringi ja talvel magatakse. Et nii päev kui aasta on ringid. Sarnaselt universumi fraktaalse ehitusega, kus üks ja sama muster kordub iga astme võrra suuremas pildis. Et võibolla siis ka inimene ärkab, ringutab, õpib käima ja oma häält lauluks seadma. Siis ta töötab, loob midagi, teenib midagi, kasvatab üles lapsed. Siis venitab roidunult oma kangeks jäänud konte. Ja siis läheb magama.