laupäev, 17. veebruar 2018

Töö

Käed on väsinud ja mõte lonkab. Päeva lõpuks ei jaksa keha ega vaim. Kuskil säravad pärlid ja kostab muusika, kuid see on seal, kuskil. Udune ja vaevu aimatav. Varem jaksasin, kuid enam mitte nii väga. Kunagi oli see avastus ja looming, kunagi osteti rõõmu pärast, nüüd rohkem seepärast et rikkus välja paistaks. Kurb. Nüüd käib see töö üle jõu, ja vaevu toidab.
Kunagi oli see rõõm nii endale kui teistele. Nüüd ja vaadatakse ja minnakse. Sest, liig kallis on. Mina aga ei saa odavamalt. Kuidas teed odavamaks midagi mis niigi vaevu toidab.

Siiski, olen oma tööle tänulik. Ta on mulle õpetanud rohkem kui ükski teine õpetaja.
Ainult sellest ei saa ma aru, kas upun töösse, või eneses pettununa, uputan.

2 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Vähe kirjutad, ilusasti kirjutad, mõttega kirjutad.

Udo ütles ...

Tore. Kuigi ühe Sinu kommentaaris oleva mõttega olen päri, ühega pole üldse nõus ja ühes kahtlen väga sügavalt, pole see siin oluline. Oluline on sõbralik õlalepatsutus.

Eks selle õlalepatsutusega ole ka väikestviisi hüpe tundamatusse. Ega päris täpselt ju ei tea kas tuleku üle rõõmustatakse, või maandud millelgi mis võib katki minna. Et siis .. rõõmustasin Su tuleku üle.