neljapäev, 28. detsember 2017

Carlos Santana

Ta istus, valge kaabu peas ja mängis kitarri. Mulle tundus et ta jäi natuke hiljaks. Et enne tuli muusika ja siis liikusid tema näpud kitarrikaelal. See polnud hilinemine mida oleks võinud millisekunditega mõõta, pigem oli see selline tunne. Algul tundus see veidi veider, kuid kui olin sellele natuke keskendunud, taipasin et nii peabki olema. Muusika peab olema ennem ja muusik peab sellele järgi tulema.
Mõtlesin et küllap on ka eluga samuti.

Olen mõelnud et ma ei sobi inimeseks, et olen põhjustanud rohkem kannatusi kui rõõme. Et miks nii. Mõtlesin et võibolla siis sellest et olen elanud ja vaadanud mis välja tuleb.
Aga vastupidi peaks.

Kommentaare ei ole: