pühapäev, 19. november 2017

Saeketas

Saeketas oli kadunud. Võtsin ta juba tükk aega tagasi sae pealt maha et vahepeal teist lõikeriista kasutada, ja kuhu panin, ei mäleta. Otsisin kõige tõenäolisematest kohtadest. Pole. Otsisin ka ebatõenäolistest. Ikka pole. Töö seisis ja vererõhk tõusis. Kus kurat ta siis on. Püüdsin saekettale keskenduda ja loogilist mõtlemist välja lülitada. Ei tulnud välja. Nojah, eks ma olin juba närvis ja vihane ka, ega nii ei leia. Otsisin siis veel korra kogu töökoja uuesti läbi. Ikka pole. Oh pagan küll. Ilma selleta ka kuidagi ei saa, aga niii oleks vaja töö tehtud saada. No täitsa pees. Ja ega see jama siis üksi. Paar eelmist ettevõtmist on ka vaatamata tehtud pingutustele läinud vett vedama. No mis ebaõnne rodu see siis nüüd on. Nagu mingi Märk oleks. Ja Märkidega on mul kogemus mis kohe kuidagi ei lase nende ehtsuses kahelda. Kui ainult aru saaks mida see Märk mulle ütlema on tulnud. Paraku aga jah, ega neist aru ei saa. Saab aru et nad tulevad ja äsavad nii et oigad, aga mis on sõnum ... pole mina siiamaani veel mõista suutnud. Niiet mõtlen, küllap nad tähelepanu saavutamiseks tulevad. Istun siis kurvalt laual ja mõtlen oma ebaõnne üle. Musti mõtteid koguneb pähe üha juurde ja juurde. Istun resigneerunult ja põrnitsen ühte punkti. Istun päris pikalt ...ja põrnitsen...
Seda punkti.


Ahah ... seesama saeketas ju ongi.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

http://jutukssaanudmtted.blogspot.com.ee/2012/01/korgemad-joud.html

Udo ütles ...

Ooo!!! Kuidas Sa selle leidsid!? Mina olin selle jutu küll täiesti unustanud. Aga Sina leidsid. Vau!!!