laupäev, 4. november 2017

Muusika elektri valguses

Kui kaob suvi ja tuleb talv, kaovad lõhnad ja värvid. Asemele tuleb kargus, midagi sellist mida soojal ajal jälle pole.
Poeg pidas sünnipäeva. Pidas sünnipäeva õues. Oktoobri lõpp ja sünnipäev õues. Kõik midagi tegid. Tassisid puid, tegid lõket, tõid midagi ja viisid midagi. Tõstsid,  keerasid, vahetasid ja lükkasid. Mina aga ei teinud midagi. Istusin ainult, kuulasin muusikat ja imetlesin saabunud kargust. Minu jaoks kes ma päevad läbi üksinda töötan oli olukord äärmiselt erakordne. Kõik teevad midagi ja mina .., mina ei tee midagi. Avatud konteineri uksele tõstetud kõlaritest tuli ELO. Täitsa minu noorusaja muusika. Huvitav et järgmine põlvkond kuulab sama muusikat mida meiegi. Ei mäleta küll et meile omal ajal meie vanemate muusika oleks meeldinud.
ELO, nojah, sadu, võibolla isegi tuhandeid kordi kuulatud. Kuid tunnete jõud mida see muusika kannab on ikka sama. Kuid midagi oleks justkui veel. Midagi mida nooruses selles muusikas ei olnud. Tollal oli see vaid tohutu jõud mis haaras kaasa ja pillutas nagu õlekõrt orkaanis. Praegu tunnen et tean juba veidike mis on selle jõu taga. Kuidas ja milleks ta on ja mida teha et see jõud ei pillutaks, vaid kannaks. Et ma ei loperdaks abitult, vaid laugleks. Lendamisest on asi veel kaugel.

Kommentaare ei ole: