laupäev, 23. september 2017

Kardan

Kardan oma mõtteid inimeste sekka lasta. Oma puudulikuses võin sel moel kurja teha. Varem sellist hirmu nagu polnud, vähemalt nii tuntavalt mitte. Kuid varem tegelesin ka rohkem sellega mis on. Puuduolev oli lihtsalt puudu. Kuid viimasel ajal tunnen et nii enam ei saa. Maailm on nii liiga poolik. Ma ei mõtle siin seda et peaksin puuduoleva omandama, seda muidugi niikuinii. Kui märkan endas mõnd inimlikuse puudulikust siis püüan seda saavutada. Kuid, olen aru saanud. Puudu on nii palju. Kõike ma niikuinii ei saa. Siis järelikult on küsimus selles kuidas puuduolevaga nii ringi käija et lähedal olijad viga ei saaks. Pinnapealsus on üks võimalikke variante, kuid see ei meeldi mulle eriti. Tõelised väärtused on siiski tuumas. DNA on raku tuumas. Aatomi tuum määrab elemendi olemuse. Valgus luuakse päikese tuumas, mitte pinnal. Ja see mis inimese sees, see on oluline. Väline on vaid võimalus suhtlemiseks. Selle küsimuse üle mõeldes avastasin et ühiskondlik mõtlemine siin ja praegu tegeleb väga aktiivselt olemasolevaga, või saavutamisega. Kuid puuduolevaga ringikäimine on üsna tähelepanuta. Miks küll nii!? See on ju ometi nii oluline.

10 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ahsoo. Enne saad täiuslikuks ja siis alles ilmutad end ebatäiuslikule inmkonnale nagu buddha. Ja niimoodi saad täiuslikuks, et ei peagi vigu tegema ja teistega suhtlema?
Täiuslikkuseni minnakse mööda vigade treppi, ennast katla all peites see ei juhtu.
Aga mida ma, ebatäiuslik inimene sellest ka tean, lihtsalt targutan.

Udo ütles ...

Ei, mina vigu tegemata täiuslikumaks ei saa. Kuid tehtud vead tekitavad hirmu. Kas Sul ei tekita?

Anonüümne ütles ...

Hirm elamise ees? Milleks siis üldse elada?

Udo ütles ...

Mulle tundub et Sa kirjutad kommentaare selle põhjal mida Sina oled sellest jutust välja lugenud. Mitte sellest mida mina sinna kirjutanud olen. Ja tundub, on väga erinevad arusaamad.

Anonüümne ütles ...

Selge. Käitusin valesti, kustuta mu kommentaarid, sa ei vaja neid. Mul on piinlik.

Udo ütles ...

...et. Miks Sa õigupoolest tulid siia? Sa ei tulnud ju selleks et antud mõttes kaasa mõelda. Aga milleks?
Tõsiselt, milleks?

Anonüümne ütles ...

1. Tahtsin aru saada.
2. Avaldasin arvamust.
3. Sain teada, et olen kõigest valesti aru saanud.
4. Lugesin veel kord, mitu korda, ikka sain samuti aru kui alguses.
5. Proovin veelkord oma arusaama selgitada.
6. Sain teada, et olen ikkagi täiesti taipamatu.
7. Andsin alla, sest ei tahtnud millegi väga isiklikuga maadlevat kirjutajat enam segada.

Tundub, et sa nägid selles pahatahtlikkust, mida ei ole.
Ma ei mõista sinu keelt, sina ei mõista minu oma. Mul on tunne, nagu oleksin võõrkeelses foorumis mingi keelelise sigadusega hakkama saanud ja nüüd vaatavad kõik mind nagu kaabakat. Piinlik on.
Ma üks kord juba andsin alla, rohkem pole mõtet lüüa.

Udo ütles ...

Väga veider. Mul polnud mõtetki Sind lüüa. Ja tõesti tundub mulle et Sa pole minu jutu mõttele üldse pihta saanud.
Ja tõesti, Sinu kommentaarides nägin suunda intrigeerida ja solvata. Ainult et. Ma olen vana mees. Minu peal sellised asjad enam ei tööta.
Niiet tundub tõesti täielik möödarääkimine. See on tegelikult väga huvitav. Kuidas on selline asi võimalik?

Pealegi, see - millegi väga isiklikuga maadlevat kirjutajat - See ju pole nii. See ju üsna tavaline probleem.

Emmeliina ütles ...


Ka mina ei saa oma mõtete jagamisega hakkama. Nii, et teised haakuksid. On mitu võimalust
hakatakse kohe vastu vaidlema. siis ma noogutan ja taandun.
hakatakse kohe ründama. alguses ma kaitsen, aga siis noogutan ja taandun.
koputatakse näpuga meelekohta. siis ma lähen vihaseks, aga hiljem taandun.

Sellepärast otsin kaaslasi, kes vähemalt püüavad. Leian neid üha vähem.

Udo ütles ...

Emmeliina, see Sinu kirjeldatu on võibolla sellest et inimesed on targad. Nad teavad kuidas on. Ja kui neile rääkida muud juttu kui seda mida nad teavad, siis reaktsioon ongi selline nagu kirjeldasid. Kui aga inimene saab aru et ta on rumal, et see mida ta teab on üsna pisuke selle kõrval mida ta ei tea, siis ta otsib teed. Kui ta ka pole nõus sellega mida talle räägid, on ta siiski huvitatud Sind mõistma, sest võibolla räägid Sa talle midagi sellist mida ta veel ei tea.

Minu jutt aga polnud minu mõtete haakumisest teiste inimestega. Mul on sisemine hirm eksida inimlikuses. Kuid ma ei tõmbu üksindusse (nagu anonüümne kommentaator minu jutust välja luges), vaid hirm annab mulle märku et pean midagi leidma. Midagi endas puuduolevat.