reede, 29. september 2017

Michael Jacksoni planeet

Michael Jacksonil on lugu "Earth Song". See on üks minu lemmik. Selles muusikas on lugu nii muusikaliselt kui mõtteliselt. Selles muusikas on energiat mis haarab kaasa nagu torm ega jäta võimalust ükskõikseks kõrvaltvaatamiseks. Selles muusikas on sõnum. Et inimene oma hoolimatus suhtumises planeedisse milles ta elab, on Maa pisarateni viinud.

Dokumentaalfilmis Michael Jacksoni elust on üks stseen Michaeli poeskäigust. See polnud mingi tavaline vajalike asjade pood. See oli luksuskaupade pood. No näiteks muu seas ostis ta kaks inimesekõrgust nikerdustega kaetud vaasi. Mõtlesin et kas peale luksusliku väljanägemise võiks sellistel vaasidel ka ehk mingi otstarve olla. Ei suutnud välja mõelda. Vapustav oli ka ostmise stiil. Enamasti inimesed ostmise juures on süvenenud sellesse mida nad ostavad. Kas on vajalik, kas sobib. Michaeli ostmine oli rohkem nagu jalutuskäik läbi poe, näidates kahe käe nimetissõrmedega kord ühele, kord teisele poole. Neid pange kaks, ja neid siniseid pange ka kaks, ah ei, pange seitseteist. Ja neid ka, no neid mis sealt paistavad, pange neid kümme, aga mis need on, ah pole tähtis. Kogusumma tuli fantastiline ja peale Michaeli poeskäiku pani poeomanik poe kinni. No sest pood oli praktiliselt tühi.

Ega ma ei tea, oli see tingitud Michael Jacksoni isiksusest või oli see iidoli ärakasutamise ajupesunipp. Ma ei saa seda ka kunagi teadma. Kuid kui mõelda, see poeskäik oli näide äärmuslikust tarbivast elustiilist, see planeedi pisarateni viibki.

Et siis, pole see sugugi midagi erakordset et mõtted, arusaamad ja tõekspidamised on ühtepidi, teod aga hoopis teisiti.


"Earth Song" aga meeldib mulle endiselt. Hea lugu.

laupäev, 23. september 2017

Kardan

Kardan oma mõtteid inimeste sekka lasta. Oma puudulikuses võin sel moel kurja teha. Varem sellist hirmu nagu polnud, vähemalt nii tuntavalt mitte. Kuid varem tegelesin ka rohkem sellega mis on. Puuduolev oli lihtsalt puudu. Kuid viimasel ajal tunnen et nii enam ei saa. Maailm on nii liiga poolik. Ma ei mõtle siin seda et peaksin puuduoleva omandama, seda muidugi niikuinii. Kui märkan endas mõnd inimlikuse puudulikust siis püüan seda saavutada. Kuid, olen aru saanud. Puudu on nii palju. Kõike ma niikuinii ei saa. Siis järelikult on küsimus selles kuidas puuduolevaga nii ringi käija et lähedal olijad viga ei saaks. Pinnapealsus on üks võimalikke variante, kuid see ei meeldi mulle eriti. Tõelised väärtused on siiski tuumas. DNA on raku tuumas. Aatomi tuum määrab elemendi olemuse. Valgus luuakse päikese tuumas, mitte pinnal. Ja see mis inimese sees, see on oluline. Väline on vaid võimalus suhtlemiseks. Selle küsimuse üle mõeldes avastasin et ühiskondlik mõtlemine siin ja praegu tegeleb väga aktiivselt olemasolevaga, või saavutamisega. Kuid puuduolevaga ringikäimine on üsna tähelepanuta. Miks küll nii!? See on ju ometi nii oluline.