neljapäev, 3. august 2017

Miks vanad inimesed unustavad

Kui olin noorem arvasin see on mälu nõrkusest. Nüüd kui ise seda tunda olen saanud, mõistan et mälu nõrkus ei mängi selles loos sugugi esimest viiulit. Peamine et igapäevaasjad hakkavad oma tähendust kaotama.
Niikui ükspäev unustasin poti pliidile. Õnneks ilma suurema kahjuta, tuli meelde kui viimane veepiisake potipõhjas sisisedes kukerpalle tegi. "Oh sa sitaratas" ütlesin endale. Aga näe. Vanasti omas poti pliidile panek ikka mingit tähendust. Endal oli kõht tühi, või lapsed tahtsid süüa. Nüüd lapsed suured ja endale söögi tegemine käib rohkem rutiinist kui kõhu tühjusest. Poti pliidile panek pole enam teab mis sündmus. Pealegi olen seda kuramuse potti sinna pliidile pannud juba nii mitu mitu mitu korda, et üks kord ette või taha, kes seda jõuab mäletada. See on nagu sõna kordus. Ütled mingi sõna ühe korra, omab ta tähendust. Nagu see "sitaratas". Ütled ühe korra, on tal ikka selline pahandav, halvamaigune, halvahaisune mõte man. Ütled teda aga paarkümmend korda, on mõte kadunud ja järgi jääb vaid meloodiline mulin.

Kommentaare ei ole: