neljapäev, 10. august 2017

Veerevad kivid

Istusin mina mererannas kivil ja vaatasin mõistagi merele.
Oot. Oot.
Et asi ikka päris selge oleks pean ütema et istusin mina seal mererannas juba üsna tükk aega. Olin juba jõudnud pikalt ringi vahtida ja lainete müha kuulata. Olin püüdnud silma järgi merelainete kõrgust hinnata. Suuremad tundusid nii umbes nelikümmend viiskümmend sentimeetrit, aga mõõdulinti kaasas ei olnud, silmamõõtu kontrollida ei saanud. Küllap eksisin suurelt, ah tühja kah. Olin jõudnud pilvi imetleda, hehe, kuidas muidu. Ja ranna kive olin ka juba vaadanud. Imestasin et miks nad kõik küll nii ümmargused on. Mõtlesin, kui rasked nad on. Väiksemaid saab pihku võtta, aga suuremad on siin ilmselt paarisaja kilo ringis, mina sellist liigutada ei jõua. See kõige suurem on mitu tonni, või mitukümmend isegi. Kui palju kõik need kivid siin rannas kokku kaaluvad. Hm, kui palju kõik maailma kivid kokku kaaluvad. Ja vesi. Kuupmeeter kaalub tonni, jaet kui siit silmapiirini, hm .. mitu kuupmeetrit !? Aga ookeanid on ju veel palju suuremad. Kui raske on maakera. Ja kogu see raskus hulbib vabalt ilmaruumis ega toetu millelegi. Hm, veider !
Pilved muidugi said suurema osa tähelepanust. Kui kodus mõni huvitavam pilve etüüd on suursündmus ja tahaks kohe pilti teha, siis siin on kõik pilved hingematvalt kaunid. Kuhu poole end ka ei pööra, kõik pilved on äraütlemata huvitavad. Imetledes keerasin pead üsna mitu ringi, hea et oli meeles keha kaasa keerata. Panin tähele et pilvede vaatamiseks on tegelikult aega vaja.  Kui neid niisama korraks vaatad, näed kahemõõtmelist pilti.  Kui kauem vaatad, näed kuidas nad liiguvad. Näed et ühed pilved liiguvad kiiremini, või hoopis erinevas suunas, ja tajud et tegelikult on nad erinevatel kõrgustel. Siis hakkad taevast ja pilvi ruumiliselt nägema. Ja see on juba hoopis midagi muud kui pilt. Nähes midagi nii suurt ruumiliselt, muutud justkui ise ka suuremaks.
Niiet siis, istusin mina seal mererannas ja vaatasin pilvi, kui korraga jäi kõrvu mingi klobin. Nagu hobune munakiviteel, või keegi nagu rulliks pesurulliga pesu, või nagu telefonimüüja karbitäie telefonidega oleks kivipõrandaga telefonipoes komistanud. Ikka klobadi klobadi, ja klobadi klobadi. Märkasin et klobin oli siis kui suuremad lained randa uhtusid. Tükk aega ei saanud aru, mis klobin see on. Kui juhtumisi jäi silma üks kivi mis taanduvas laines rullus.  Hakkasin neid kive siis jälgima. Ega see lihtne polnud, sest veeresid kivid laine sees ja kui vesi oli taandunud, ega ei osanud vaadata kas kõik kivid on samas kohas kui enne lainet. Hakkasin siis neid ükshaaval jälgima. Ja tõesti, päris paljud olid pärast lainet teises asendis. Ahaa, sealt siis see klobin.
Veerevad kivid.





See pilt pole õnnelik tabamus õhkutõusmishetkest. Nii need linnud seal seisidki, tiivad laiali, tükk aega. Mõni laine haaras nad vahest kaasa, aga sest pold midagi, ronisid jälle kivile ja ajasid tiivad laiali. Veider.

neljapäev, 3. august 2017

Miks vanad inimesed unustavad

Kui olin noorem arvasin see on mälu nõrkusest. Nüüd kui ise seda tunda olen saanud, mõistan et mälu nõrkus ei mängi selles loos sugugi esimest viiulit. Peamine et igapäevaasjad hakkavad oma tähendust kaotama.
Niikui ükspäev unustasin poti pliidile. Õnneks ilma suurema kahjuta, tuli meelde kui viimane veepiisake potipõhjas sisisedes kukerpalle tegi. "Oh sa sitaratas" ütlesin endale. Aga näe. Vanasti omas poti pliidile panek ikka mingit tähendust. Endal oli kõht tühi, või lapsed tahtsid süüa. Nüüd lapsed suured ja endale söögi tegemine käib rohkem rutiinist kui kõhu tühjusest. Poti pliidile panek pole enam teab mis sündmus. Pealegi olen seda kuramuse potti sinna pliidile pannud juba nii mitu mitu mitu korda, et üks kord ette või taha, kes seda jõuab mäletada. See on nagu sõna kordus. Ütled mingi sõna ühe korra, omab ta tähendust. Nagu see "sitaratas". Ütled ühe korra, on tal ikka selline pahandav, halvamaigune, halvahaisune mõte man. Ütled teda aga paarkümmend korda, on mõte kadunud ja järgi jääb vaid meloodiline mulin.