neljapäev, 15. juuni 2017

Tomat

On õhtu ja päike hakkab loojuma. Paras aeg kasvuhoonet kasta. Päev oli olnud soe ja kasvuhoones valitseb paras leitsak. Viskan särgi seljast ja keeran kraanid lahti. Ninna lööb niiskuse, mulla, lehtede ja tomatite kokteil. Aaaah.. Chanel jääb sellele kõvasti alla. Nuusutan õhku ja vaatan päikest. Vesi muudkui vuliseb. Vaatan ega harusid pole vaja naksata, aga ei ole. Naksatud ju ka juba. Eile, ja üleeile, ja üle üle eile. Seisan siis niisama ja liigutan tasapisi voolikut. Päev oli olnud kiire, nagu tavaliselt, nüüd aga on korraga aega küll. Vesi vuliseb, putukad siristavad ja päike ... noh ta ei tee küll mingit häält, kuid tema loojangukuma on kui ümin üle taeva. Nopin ühe tomati, loputan kastmisveega ja löön hambad sisse. Mmmmm, küps päikesesoe tomat, just nopitud, milline õndsus. Vesi vuliseb, päike paistab ja tomat sulab mu suus.
Siis ma tundsin seda. Tundsin et OLEN.

Kirjutasin selle jutu umbes kaheksateist aastat tagasi. Perekooli foorumisse. See oli mu esimene jutt, seepärast minu jaoks üsna oluline. Jutule kirjutati kaks kommentaari. Üks oli väga hästi sõnastatud niiet ma parem ei püüagi seda taasluua, niikuinii ei oska ja täpseid sõnu ma ei mäleta. Kuid oli tunda et jutu mõte oli kommentaari kirjutajas vastu kõlanud. Teine kommentaar oli täpselt vastupidi. Umbes niiet: kes kurat sa siis oled, tomat või?
Noh, esimene jutt ja esimesed kaks kommentaari, need olid olulised. Ja mul on põhjust tänulik olla mõlema pärast. Nüüd ma tean et igal pulgal on kaks otsa. 

Kommentaare ei ole: