laupäev, 20. mai 2017

Jaapanlane ja hindu

Lugu jaapanlasest rääkis tütar. Lennujaamas tõstis jaapanlane kohvreid ühelt konveierilt teisele. See oli tema töö. See töö ei olnud tal väga mugav, ta pidi kogu aeg kummardama. Tütrel oli jaapanlasest kahju et teine niiviisi kummargil oma tööd pidi tegema. Kuid siis lõppesid kohvrid ja selle asemel et end sirgu ajada, oli jaapanlane ikka kummargil edasi. Käed püüdlikult ette sirutatud, ootevalmis, hakkamas. Kohvreid aga ei tulnud ega tulnud, jaapanlane aga püsis ikka ette kummargil, käed haardevalmis.
Lugu hindust nägin telekast "Köögikodanikud" saates. See hindu oli kokk. Ta liikus mööda kööki nagu oleks ta jalutuskäigul roheluses. Aeglaselt ja kiirustamata. Kui oli vaja midagi tõsta või liigutada, tegi ta seda kuidagi muuseas, käsi vaid hädapäraselt liigutades. Ja ta oli kuidagi kaldus. Taha kaldus. Justkui püüaks ta end tehtavast tööst võimalikult kaugele hoida.
Need lood tulid mul meelde kui mu selg töö kohal kummargil olemisest valusaks jäi. Püüdsin end siis taha kallutada, kuid seegi oli pingutus, mis päädis samuti kange seljaga. Siis aga taipasin et ma ei pea end üldse kuhugi poole kallutama. Pean hoopis leidma tasakaalu ees ja taga vahel.
Seljale on igatahes hästi mõjunud.

Kommentaare ei ole: