esmaspäev, 10. aprill 2017

Tuul puhub



Tuul puhub täna nii kõvasti et isegi koera karvane saba lehvib ägedalt iilides. Istun õues ja vaatan kuidas tuul üleval veel raagus puudelatvades lõõtsub. Kardan teda natuke. Hirm sai alguse sellest et ükskord suure tormiga üks katuseplekk ära lendas. Mina olin samal ajal toas. Äge mürts oli. Kaks korda oma elus olen tundnud end kübemena saatuse ees. See oli üks nendest. See polnud mingi ratsionaalne mõte. Pigem tunne et selle suure mürtsuga lendab kõik pisikesteks tükikesteks, ning mul puudub vähimgi võimalus olukorda mingitki moodi kontrollida.

Oh, just praegu hakkas ka vihma sadama.

Niiet, ennist õues istudes kuulasin vaatasin tuult ja mõtlesin et sellise tuulega tahaks parema meelega looduses olla. Inimese loodud konstruktsioonid jäävad ikka aegajalt tormituultele alla. Loodus on tuulega kuidagi paremini sina peal. Kasvõi näiteks need puudki. Praegu on nad raagus, aga kui lehte lähevad, moodustavad päris suure purjepinna. Suure tuulega saavad nad ikka päris hirmsa jõuga väntsutatud. Aga näe, vastu peavad. Nojah, vahel ei pea ka. Aga häving looduses, mis siis et häving, on ikka kuidagi loomulikum kui inimese keskkonnas. Veider.
Sellise suure tuulega võiks mere ääres olla. Mere ja tuule kooslus on kui titaanide tants mida inimene väikse ja vaiksena vaguralt pealt vaatab. Nende suursugusus ja inimese väiksus saavad eriti silmatorkavaks. Jah, see on tohutu energiate möll. Ent samas kuidagi ka nii rahulik. Tuul ei saa midagi halba teha merele, ega meri tuulele.

Kommentaare ei ole: