laupäev, 18. märts 2017

Küttepuudeks

Saen nad siis küttepuudeks, mis nendega ikka teha. Lõkkesse ka nagu väga ei tahaks, sinna niigi palju kogunenud. Ja natuke nagu kahju ka niisama ära põletada, ikkagi puu, saaks teisest üksjagu toasooja. Esimesena sattus kapiuks pihku. Selline pisikesevõitu. Et kui pooleks saagida mahub parajasti katlasse ära. Saagisingi pooleks. Polnud mingi saepurust plaat. Oli korralikult tapitud raamiga, keskel sõrestikule kahelt poolt liimitud papp. Omal ajal oli keegi puusepp sellesse kõvasti tööd pannud. Selle sedaviisi küttepuuks saagimine tundus suisa pühaduseteotus. A mis teed. Saagisin teise ukse ka pooleks. Nojah. Kaks väikest ust ja kapp. Seal siis hoiti eluks tarvilikku. Minul on kuur samasuur kui nende tuba, maast laeni riiulid ja ikka kipub juba seina äärde hunnikuid kogunema. Neil aga oli kaks väikest ust kapi ees. Nojah. Ega rohkem sinna väikesesse kahetoalisesse hrussovkasse ju mahugi. Ja enamus mis nende kahe väikese kapi ukse taga oli, sai niikuinii minema visatud. Imelik see inimese elu. Kui elab, on tal igasugu asju vaja. Sureb ära, ja asjad muutuvad asjatuks. Nojah. Kapi raam läks samuti parajateks ahjusuurusteks juppideks. Ühe korra läks naela ka, aga ainult hetkeks. Eks ma olin ettevaatlik. Aga jah, naelu on ikka palju. Kohe naljakas. Kui mina oma töömehe elu alustasin, sai ka kilodejagu naelu sisse taotud. Viimased aastad, või eeee.. aastakümned, aga vaid mõni üksik. Nüüd käib kõik kruvidega. Paned kruvidega kokku, ja kui vaja võtad kruvidest jälle lahti. Siis aga käis asi naeltega. Kui vaja, siis ainult puruks. Nii nagu mina selle kapiga. Raudkang vahele ja värvitükke ja pilpaid lendas. Värvi oli ikka palju peal. Ikka palju. Natuke rohkem kui poole sajandi jooksul on neid värvikihte saanud ikka üksjagu. Kõik pintsliga hoolega peale kantud. Ja siis tulen mina. Raudkangiga. Nojah. Saen ja väldin naelu. Mingi roheline puujupp sattus ette. ... mis see!? ...aaaa, see ju vannitoa - wc ukselävi. Kui palju on selle poolsajandi jooksul sellest üle astutud. Hädas olles ühele poole, ja kergendatult teisele. Ja võibolla ka ehk lihtsalt üksindust otsima. Või kurbuses pisaratki poetama. Sest kus sa väikeses kahetoalises viie inimesega korteris seda üksindust siis ikka leiad. Aga mismoodi küll meeter kakskümmend kord meeter kakskümmend pinnale osati vann ja wc pott mahutada. Aga seal nad olid. ...nojah, enam pole. Mina käisin üle ...raudkangiga. Kuidagi .. imelik oli kogu see lammutamine. Nad olid siin ju elanud. Oma lapsed suureks kasvatanud. Ja ka oma lõpu siin leidnud. Siinsamas oma kappide ja uste vahel. Aga nüüd tulevad siia uued inimesed. Neil on uued tahtmised. Neil on uued asjad. Neil on uued kapid.

Kommentaare ei ole: