pühapäev, 26. veebruar 2017

Diivani põletamine

See polnud diivan mille oleks võinud lihtsalt prügi sekka visata. See diivan oli olnud pool sajandit minu äia ja ämma korteris. Niipalju kui mäletan, alati sama koha peal. Äi ja ämm olid selle diivani peal elanud, ja ka surnud. Just sellesama diivani peal. Mõlemad. Seda ei saanud lihtsalt visata muu prügiga segamini. Selle pärast põletasime.
Seal põleva diivani ääres mõtlesin et äi ja ämm olid tegelikult minu elus isegi rohkem osalised kui mu oma vanemad. Mitte olulisemad või tähtsamad. Aga kuidagi rohkem osalised. Ma ei olnud oma ema kõrval kui ta suri. Ämma kõrval aga olin.
Põleva diivani ääres mõtlesin mateeria kaduvuse ja ideede jäävuse peale.
Nojah tõesti, diivan põles tuhaks, mälestus aga ei kao kuhugi.

Kommentaare ei ole: