laupäev, 14. jaanuar 2017

Täielikus, täiuslikus.

Viimastel aastatel olen saanud palju täielikumaks. Täiuslikumaks olen saanud ka, kuid tunduvalt vähem. Täielikuks saamine on käinud üsna lihtsalt. Loobusin evolutsiooniteooriast. Minu jaoks pole maailm enam lineaarselt ajas arenev, kus põhimõtteliselt oleks võimalik kõik teadmised eksisteerivast omandada. Minu jaoks on maailm kõiksus. Teadmataolev pole enam lollus, müstika või nõidus. Teadmataolev on samasugune reaalsus nagu asjad mida tean.  Sügaval sisimas tean, tunnen ja tunnistan teadmataoleva olemasolu.

See on teinud mu elu tunduvalt lihtsamaks. See on andnud arusaamu mis ei tulene vaid loogilisest mõttetööst, vaid tulevad ka seda teist teed pidi. Need arusaamised on küll tulnud aastate jooksul, kuid minu isikliku geoloogilise ajaloo mõttes on tegemist siiski plahvatusega.
No näiteks. Olin nimelt tähele pannud et minu lapsed on minu mõtete ja ettepanekute suhtes eelistatult tõrjuval seisukohal. Ma ei mõtlegi et peaks olema täielik sõnakuulmine. Loogiliselt peaks olema tasakaal. Loogiliselt esineb vigu nii ühel kui teisel pool ja edasi viib avatuse ja skeptitsismi tasakaal. Kuid mulle tundub (väga subjektiivne küll) et minu laste häälestatus on tõrjuvuse poole kaldu. Varemalt see tekitas minus solvumust ja viha. Kuid siis sain aru, et väga suure osa nende elust olen neid kamandanud ja juhtinud. Öelnud mida tohib ja mida ei tohi ja kuidas oleks õigem. Ma ise olen liiga palju oma lapsi õpetanud ja liiga vähe neilt õppinud. Loogiline et neil on tekkinud häälestatus tõrjuvuse poole. Kui olin sellele arusaamale jõudnud asetus kõik oma kohale. Minu solvumus ja viha kadusid.
Veel üks näide. Ühiskonna organiseerimine võimuga on alati olnud korrupteerunud. "Võim korrupteerib, absoluutne võim korrupteerib absoluutselt." Uued võimuletulijad siunavad võimult kukutatuid ja järgmised siunavad jälle eelmisi. Nii alati. 
Kuid varem on võimu korruptsioon olnud üsna varjatud. Viimasel ajal aga peab väga pime olema et seda korruptsiooni mitte märgata. See ajab vihaseks. Tõega.
Kuid siis sain aru et rumal on olla vihane võimu peale. Kui inimene ise oma sisimas täiesti toimiva eetika e. südametunnistuse on delegeerinud välisele võimule, siis sellist ühiskonda juhitaksegi väliselt. Nii nagu sobib paremini väljast juhtijatele. Väline võim tagab korra, kuid ei taga inimlikku õiglust. Demokraatiaks aga on vajalik õiglus. Orjanduslikuks korraks on vajalik ilma õigluseta kord. Niiet rumal on olla vihane võimu peale kui kehtiva olukorra põhjuseks on inimese enda sisemine rumalus ja argus. Ja küsimus pole siin üksnes südametunnistuse reetmises, ka muud olemise inimlikud küljed. Turvatunne, vastutus jne.. Inimlikuseks on vajalik südametunnistus ja empaatia. Enamikul on need olemas. Kuid mõnel üksikul ei ole. "Pealtnägijas" oli hiljuti lugu poisist kes on kõige rohkem pälvinud politsei tähelepanu. Südametunnistus ja empaatia pole üksnes sisemine kontrollimehhanism mis on ühiskonnas lubatud mis mitte, vaid ka vahend eksistentsi rikkuseks. Minagi loen blogisid empaatia läbi rikastumiseks (mitte ajada segi rikastumisega kellegi arvelt). Sellel poisil aga ilmselt on need inimlikud omadused puudu ja tal on lihtsalt igav. Tal puudub võime empaatiaks e. arusaamine ja tunnetus kuidas tema teod teistele inimestele mõjuvad. Ja selline inimene on võimeline tegema kurja. Ilma empaatiata inimesi on küll väga väike protsent. Kuid isegi kui see protsent on vaid 0,1%, on kogu inimkonna peale 7 miljonit ilma empaatiata inimest, ehk potensiaalset kurjategijat. Võimalus taolise inimesega kohtumiseks on kaugelt suurem kui teoreetiline.  Võimalus saada taolise inimese teo läbi kannatada on olemas. Võime uskuda illusiooni et väline võim suudab meid selliste inimeste eest kaitsta, või võime oma sisimas aktsepteerida et selline võimalus on olemas. Kui usume illusiooni, tegelikus aga on teistsugune, sünnib sellest viha. Kui aktsepteerime võimalikku, viha pole. Selle jutu tõestuseks toon näite arhetüüpsel tasemel. Mis arvad kas rohusööjatel on viha kiskjate vastu? Või on see võimaliku aktsepteerimine. Ettevaatlikus, oskus end kaitsta, teadmine et ühtsuses on jõud, teadmine et kiskjate vältimiseks on vajalik tarkus ja tugevus.
Pealegi, väline võim opereerib välisel tasandil. Kurjuse olemus aga on sisemise inimlikuse tasandil. Välisel võimul pole oskust seda näha ega tarkust sellega midagi peale hakata.
Ja veel üks asi .
Oma elatise olen püüdnud teenida väärtuse loomise läbi. Mitte kuidagi teisiti. Kuigi on ette tulnud ka teisiti. Oman kogemust. Kuna kogemus ei olnud hea, olen püüdnud enam nii mitte teha. Kuid väärtuse loomise läbi elatise teenimine on vaevaline. Ka raske töö läbi jätkub vaevalt äraelamiseks, vanaduspäevade varuks ei kogune midagi. Nüüd mõtlengi vahest et kui peaks juhtuma et käed enam ei jaksa või pea enam ei võta, ongi nälg käes. See on päris hirmus tunne. Varem küll oli. Nüüd olen aru saanud et nii ongi. Kui enam ei jaksa, ongi nälg. Nii ongi, oma sisimas olen aktsepteerinud näljasurma võimalikust. Ja hirmu polegi enam.

Et siis. Mitte võimu ei pea kiruma, vaid vaatama oma sisemisse olemusse.

Neid viimaste aastate jooksul mõeldud ja tulnud arusaamu on palju, ei ma jõua neid kõiki siia kirja panna. Arusaamade läbi olen saanud täiuslikumaks. Kõiksusest endas puuduoleva tunnistamisega olen saanud täielikumaks.
Täielikus on kosmilistes mõõtkavades suurem kui täiuslikus.

Kuid täielikus pole toonud vaid arusaamu ja valgustatust. Olen taibanud kuidas minu puudulikus mõjutab minu lähedasi. Näiteks kas või lapsed kellede puhul ma ei ole osanud hoida õpetamise ja õppimise tasakaalu. Taolisi minust tingitud disharmooniaid on veel. Näiteks olen ülistanud tõde ja laitnud valet. Kuid faktilise vale taga võib olla tunnetuse tõde. Kui pilti suuremalt vaadata. Olen lasknud end valest pimestada ja pole näinud suurema pildi tõde. Mul on selle pärast väga piinlik, kuid olen selline olnud ja sellega pannud kannatama oma lähedasi. Ja kuipalju on veel sellist kus ma ei näe näilise taga olemuslikku. Kindlasti on. Täielikus on suur aga täiuslikus on väike. Selle tajumine viis mind algul hämmeldusse, siis hirmu ja siis täielikku musta masendusse. Sest tõesti pole midagi hullemat kui põhjustada kannatusi armastatud inimestele. Tõesti, ma pole varem oma elus olnud nii mustas augus kui praegu. Ajaline kokkulangevus valgustatusega (mitte absoluutsega) tundus algul isegi groteskne.
Kuid.
Ka teised inimesed on olnud samasuguses situatsioonis. Saale Kareda "Hallo, Kosmos!" intervjuus ütles et langedes oma isiklikku musta kuristikku on võimalik luua ühendus oma üliminaga. Peeter Liiv Tallinna televisioonis rääkis depressiooni ja valgustatuse kokkulangevusest. Albert Einsteini eluloo faktide järgi võib järeldada et relatiivusteooria väljatöötamise ajal oli ta eraelu ummikus. Tundub et depressiooni ja valgustatuse kokkulangevus on seaduspärane. Evolutsiooni teooria kohaselt nonsenss. Kõiksuse vastandite tasakaalu seiskohast igati loogiline.

Tundub, küsimus on sisemises minas. Isiklik must depressioon võib panna küll seda sisemist mina hülgama, sest seal on valu asukoht. Kuid sisemise mina hülgamine, kaotamine, ära delegeerimine viib katastroofini nii indiviidi kui ühiskonna tasemel. Võibolla siis ei ole mõistlik seda teha.


--Midagi olulist jäi siia veel kirjutamata.

Nipp on ju selles kuidas depressioonis mina mitte kaotada. Oluline selles on arusaam et minu enda minas poleks lisandunud täiuslikust kui mulle ei oleks kannatusi põhjustatud. See küll ei kaota minu poolt põhjustatud kannatuste valu, kuid aitab aktsepteerida.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Selle mehe blogi on kurva mehe kirjutatud. Rõõmu ei olegi, ainuke rõõm on piinadest tekkinud masohism. Ütle ausalt, kas sina oled üks neist inimestest kes mõnuleb kui paha ja valus on.

Udo ütles ...

Olen tõsiselt üllatunud. Kas minust tõesti jääb selline mulje?? Hm ... jutu mõte oli ju tegelikult hoopis mujal.
Aga kõlama jäi kurbus!? Hm.

Anonüümne ütles ...

Isegi mitte kurbus, vaid meeleheide.

Udo ütles ...

Nojah, tegelikult on Sul ju õigus. Minus tõesti on ebatäiuslikus, depressioon, kurbus ja meeleheide. Imelik et algul kohe vastu hakkasin ajama. Küllap selle järelduse pärast et mõnulen kui paha ja valus on. Sest sellega pole ma nõus.

Tegelikult selle jutu mõte ongi ju tasakaal sisemise disharmoonia ja harmoonia vahel. Kui tõrjud endast kurbuse ja meeleheite, kaob sellega ka vastand: võime empaatiaks ja rõõmuks. Jääbki vaid tühipaljas teesklus.
Kas see selle jutu mõte jäi kõlama?

Anonüümne ütles ...

Ei jäänud. Viga võib olla minus. Minu jaoks jäi kõlama kannatuse ülistus. Nagu oleks kannatus midagi, mille poole püüelda.

Udo ütles ...

Nojah, minu jaoks on kannatus see millest õppida, mitte sinna poole püüelda. Ja tundub see mõte mis mul seda lugu kirjutades oli, on Sinust mööda läinud, et siis juttu pikemaks ei jätku. Aga aitäh et näitasid mida on võimalik minu jutust välja lugeda. Väärarusaamad on tavaliselt ikka kahepoolsed. Väljendaja, ja arusaaja.