neljapäev, 28. detsember 2017

Carlos Santana

Ta istus, valge kaabu peas ja mängis kitarri. Mulle tundus et ta jäi natuke hiljaks. Et enne tuli muusika ja siis liikusid tema näpud kitarrikaelal. See polnud hilinemine mida oleks võinud millisekunditega mõõta, pigem oli see selline tunne. Algul tundus see veidi veider, kuid kui olin sellele natuke keskendunud, taipasin et nii peabki olema. Muusika peab olema ennem ja muusik peab sellele järgi tulema.
Mõtlesin et küllap on ka eluga samuti.

Olen mõelnud et ma ei sobi inimeseks, et olen põhjustanud rohkem kannatusi kui rõõme. Et miks nii. Mõtlesin et võibolla siis sellest et olen elanud ja vaadanud mis välja tuleb.
Aga vastupidi peaks.

kolmapäev, 29. november 2017

Ahah

Nüüd ma saan aru. Mul on vaja vähem pingutada ja rohkem keskenduda.

pühapäev, 19. november 2017

Saeketas

Saeketas oli kadunud. Võtsin ta juba tükk aega tagasi sae pealt maha et vahepeal teist lõikeriista kasutada, ja kuhu panin, ei mäleta. Otsisin kõige tõenäolisematest kohtadest. Pole. Otsisin ka ebatõenäolistest. Ikka pole. Töö seisis ja vererõhk tõusis. Kus kurat ta siis on. Püüdsin saekettale keskenduda ja loogilist mõtlemist välja lülitada. Ei tulnud välja. Nojah, eks ma olin juba närvis ja vihane ka, ega nii ei leia. Otsisin siis veel korra kogu töökoja uuesti läbi. Ikka pole. Oh pagan küll. Ilma selleta ka kuidagi ei saa, aga niii oleks vaja töö tehtud saada. No täitsa pees. Ja ega see jama siis üksi. Paar eelmist ettevõtmist on ka vaatamata tehtud pingutustele läinud vett vedama. No mis ebaõnne rodu see siis nüüd on. Nagu mingi Märk oleks. Ja Märkidega on mul kogemus mis kohe kuidagi ei lase nende ehtsuses kahelda. Kui ainult aru saaks mida see Märk mulle ütlema on tulnud. Paraku aga jah, ega neist aru ei saa. Saab aru et nad tulevad ja äsavad nii et oigad, aga mis on sõnum ... pole mina siiamaani veel mõista suutnud. Niiet mõtlen, küllap nad tähelepanu saavutamiseks tulevad. Istun siis kurvalt laual ja mõtlen oma ebaõnne üle. Musti mõtteid koguneb pähe üha juurde ja juurde. Istun resigneerunult ja põrnitsen ühte punkti. Istun päris pikalt ...ja põrnitsen...
Seda punkti.


Ahah ... seesama saeketas ju ongi.

kolmapäev, 15. november 2017

Õunapuu

Tükk aega ma ei taibanud miks hea ja kurja tundmise puu vili  ikkagi jumala poolt keelatud on. Tundub et jumal on sellega suisa kiusu ajanud, et inimene ei saaks temasarnaseks kes ometi head ja kurja tunneb.
Nüüd tunnen et olen eksinud. Et olen püüdnud asja mõista arengu seisukohast. Vaadanud evolutsiooni poolt. Sealtpoolt vaadates aga polegi võimalik asja olemust tabada. Kui aga teiselt poolt ... Kuidas on täiuslikust olendist saanud puudulik- inimlik inimene. Hea ja kurja tundmine ongi see mehhanism. Kui võitlus käib hea ja kurja vahel, siis võitluse eesmärgiks on teine pool hävitada, olematuks muuta. Kuid see mis kurjusena paistab on ainult asja nähtav pool ehk näilisus, olemus on millegi puudumises. Ja kui seda näilist kurjust- olemuslikku puudulikust hävitada, olematuks muuta, suureneb puudulikus veelgi. Nii see töötabki. Nii saab täiuslikust olendist puudulik olend. Inimene.

laupäev, 4. november 2017

Muusika elektri valguses

Kui kaob suvi ja tuleb talv, kaovad lõhnad ja värvid. Asemele tuleb kargus, midagi sellist mida soojal ajal jälle pole.
Poeg pidas sünnipäeva. Pidas sünnipäeva õues. Oktoobri lõpp ja sünnipäev õues. Kõik midagi tegid. Tassisid puid, tegid lõket, tõid midagi ja viisid midagi. Tõstsid,  keerasid, vahetasid ja lükkasid. Mina aga ei teinud midagi. Istusin ainult, kuulasin muusikat ja imetlesin saabunud kargust. Minu jaoks kes ma päevad läbi üksinda töötan oli olukord äärmiselt erakordne. Kõik teevad midagi ja mina .., mina ei tee midagi. Avatud konteineri uksele tõstetud kõlaritest tuli ELO. Täitsa minu noorusaja muusika. Huvitav et järgmine põlvkond kuulab sama muusikat mida meiegi. Ei mäleta küll et meile omal ajal meie vanemate muusika oleks meeldinud.
ELO, nojah, sadu, võibolla isegi tuhandeid kordi kuulatud. Kuid tunnete jõud mida see muusika kannab on ikka sama. Kuid midagi oleks justkui veel. Midagi mida nooruses selles muusikas ei olnud. Tollal oli see vaid tohutu jõud mis haaras kaasa ja pillutas nagu õlekõrt orkaanis. Praegu tunnen et tean juba veidike mis on selle jõu taga. Kuidas ja milleks ta on ja mida teha et see jõud ei pillutaks, vaid kannaks. Et ma ei loperdaks abitult, vaid laugleks. Lendamisest on asi veel kaugel.

laupäev, 21. oktoober 2017

Puusepp metsas

Seisin ja vaatasin puid. Viimasel ajal on nad oma sisemist ilu paljastama hakanud. Lehti langes ja maapind kattus kui kullaga.
Ilus.
Vaatasin et ühes kohas kasvavad, aga vaata kui erinevad. Ühed sirged ja siledad, teised vingerbusse täis. Vaatsin neid kõverusi ja mõte läks uitama et mis neist kõverustest küll teha annaks.
Äkitsi tundsin et miski oleks justkui valesti. Läks natuke aega enne kui taipasin et mis.
Nojah, seal ma siis seisin ja vaatasin elavaid puid, et mis neist teha võiks.
Piinlik.

reede, 29. september 2017

Michael Jacksoni planeet

Michael Jacksonil on lugu "Earth Song". See on üks minu lemmik. Selles muusikas on lugu nii muusikaliselt kui mõtteliselt. Selles muusikas on energiat mis haarab kaasa nagu torm ega jäta võimalust ükskõikseks kõrvaltvaatamiseks. Selles muusikas on sõnum. Et inimene oma hoolimatus suhtumises planeedisse milles ta elab, on Maa pisarateni viinud.

Dokumentaalfilmis Michael Jacksoni elust on üks stseen Michaeli poeskäigust. See polnud mingi tavaline vajalike asjade pood. See oli luksuskaupade pood. No näiteks muu seas ostis ta kaks inimesekõrgust nikerdustega kaetud vaasi. Mõtlesin et kas peale luksusliku väljanägemise võiks sellistel vaasidel ka ehk mingi otstarve olla. Ei suutnud välja mõelda. Vapustav oli ka ostmise stiil. Enamasti inimesed ostmise juures on süvenenud sellesse mida nad ostavad. Kas on vajalik, kas sobib. Michaeli ostmine oli rohkem nagu jalutuskäik läbi poe, näidates kahe käe nimetissõrmedega kord ühele, kord teisele poole. Neid pange kaks, ja neid siniseid pange ka kaks, ah ei, pange seitseteist. Ja neid ka, no neid mis sealt paistavad, pange neid kümme, aga mis need on, ah pole tähtis. Kogusumma tuli fantastiline ja peale Michaeli poeskäiku pani poeomanik poe kinni. No sest pood oli praktiliselt tühi.

Ega ma ei tea, oli see tingitud Michael Jacksoni isiksusest või oli see iidoli ärakasutamise ajupesunipp. Ma ei saa seda ka kunagi teadma. Kuid kui mõelda, see poeskäik oli näide äärmuslikust tarbivast elustiilist, see planeedi pisarateni viibki.

Et siis, pole see sugugi midagi erakordset et mõtted, arusaamad ja tõekspidamised on ühtepidi, teod aga hoopis teisiti.


"Earth Song" aga meeldib mulle endiselt. Hea lugu.

laupäev, 23. september 2017

Kardan

Kardan oma mõtteid inimeste sekka lasta. Oma puudulikuses võin sel moel kurja teha. Varem sellist hirmu nagu polnud, vähemalt nii tuntavalt mitte. Kuid varem tegelesin ka rohkem sellega mis on. Puuduolev oli lihtsalt puudu. Kuid viimasel ajal tunnen et nii enam ei saa. Maailm on nii liiga poolik. Ma ei mõtle siin seda et peaksin puuduoleva omandama, seda muidugi niikuinii. Kui märkan endas mõnd inimlikuse puudulikust siis püüan seda saavutada. Kuid, olen aru saanud. Puudu on nii palju. Kõike ma niikuinii ei saa. Siis järelikult on küsimus selles kuidas puuduolevaga nii ringi käija et lähedal olijad viga ei saaks. Pinnapealsus on üks võimalikke variante, kuid see ei meeldi mulle eriti. Tõelised väärtused on siiski tuumas. DNA on raku tuumas. Aatomi tuum määrab elemendi olemuse. Valgus luuakse päikese tuumas, mitte pinnal. Ja see mis inimese sees, see on oluline. Väline on vaid võimalus suhtlemiseks. Selle küsimuse üle mõeldes avastasin et ühiskondlik mõtlemine siin ja praegu tegeleb väga aktiivselt olemasolevaga, või saavutamisega. Kuid puuduolevaga ringikäimine on üsna tähelepanuta. Miks küll nii!? See on ju ometi nii oluline.

neljapäev, 10. august 2017

Veerevad kivid

Istusin mina mererannas kivil ja vaatasin mõistagi merele.
Oot. Oot.
Et asi ikka päris selge oleks pean ütema et istusin mina seal mererannas juba üsna tükk aega. Olin juba jõudnud pikalt ringi vahtida ja lainete müha kuulata. Olin püüdnud silma järgi merelainete kõrgust hinnata. Suuremad tundusid nii umbes nelikümmend viiskümmend sentimeetrit, aga mõõdulinti kaasas ei olnud, silmamõõtu kontrollida ei saanud. Küllap eksisin suurelt, ah tühja kah. Olin jõudnud pilvi imetleda, hehe, kuidas muidu. Ja ranna kive olin ka juba vaadanud. Imestasin et miks nad kõik küll nii ümmargused on. Mõtlesin, kui rasked nad on. Väiksemaid saab pihku võtta, aga suuremad on siin ilmselt paarisaja kilo ringis, mina sellist liigutada ei jõua. See kõige suurem on mitu tonni, või mitukümmend isegi. Kui palju kõik need kivid siin rannas kokku kaaluvad. Hm, kui palju kõik maailma kivid kokku kaaluvad. Ja vesi. Kuupmeeter kaalub tonni, jaet kui siit silmapiirini, hm .. mitu kuupmeetrit !? Aga ookeanid on ju veel palju suuremad. Kui raske on maakera. Ja kogu see raskus hulbib vabalt ilmaruumis ega toetu millelegi. Hm, veider !
Pilved muidugi said suurema osa tähelepanust. Kui kodus mõni huvitavam pilve etüüd on suursündmus ja tahaks kohe pilti teha, siis siin on kõik pilved hingematvalt kaunid. Kuhu poole end ka ei pööra, kõik pilved on äraütlemata huvitavad. Imetledes keerasin pead üsna mitu ringi, hea et oli meeles keha kaasa keerata. Panin tähele et pilvede vaatamiseks on tegelikult aega vaja.  Kui neid niisama korraks vaatad, näed kahemõõtmelist pilti.  Kui kauem vaatad, näed kuidas nad liiguvad. Näed et ühed pilved liiguvad kiiremini, või hoopis erinevas suunas, ja tajud et tegelikult on nad erinevatel kõrgustel. Siis hakkad taevast ja pilvi ruumiliselt nägema. Ja see on juba hoopis midagi muud kui pilt. Nähes midagi nii suurt ruumiliselt, muutud justkui ise ka suuremaks.
Niiet siis, istusin mina seal mererannas ja vaatasin pilvi, kui korraga jäi kõrvu mingi klobin. Nagu hobune munakiviteel, või keegi nagu rulliks pesurulliga pesu, või nagu telefonimüüja karbitäie telefonidega oleks kivipõrandaga telefonipoes komistanud. Ikka klobadi klobadi, ja klobadi klobadi. Märkasin et klobin oli siis kui suuremad lained randa uhtusid. Tükk aega ei saanud aru, mis klobin see on. Kui juhtumisi jäi silma üks kivi mis taanduvas laines rullus.  Hakkasin neid kive siis jälgima. Ega see lihtne polnud, sest veeresid kivid laine sees ja kui vesi oli taandunud, ega ei osanud vaadata kas kõik kivid on samas kohas kui enne lainet. Hakkasin siis neid ükshaaval jälgima. Ja tõesti, päris paljud olid pärast lainet teises asendis. Ahaa, sealt siis see klobin.
Veerevad kivid.





See pilt pole õnnelik tabamus õhkutõusmishetkest. Nii need linnud seal seisidki, tiivad laiali, tükk aega. Mõni laine haaras nad vahest kaasa, aga sest pold midagi, ronisid jälle kivile ja ajasid tiivad laiali. Veider.

neljapäev, 3. august 2017

Miks vanad inimesed unustavad

Kui olin noorem arvasin see on mälu nõrkusest. Nüüd kui ise seda tunda olen saanud, mõistan et mälu nõrkus ei mängi selles loos sugugi esimest viiulit. Peamine et igapäevaasjad hakkavad oma tähendust kaotama.
Niikui ükspäev unustasin poti pliidile. Õnneks ilma suurema kahjuta, tuli meelde kui viimane veepiisake potipõhjas sisisedes kukerpalle tegi. "Oh sa sitaratas" ütlesin endale. Aga näe. Vanasti omas poti pliidile panek ikka mingit tähendust. Endal oli kõht tühi, või lapsed tahtsid süüa. Nüüd lapsed suured ja endale söögi tegemine käib rohkem rutiinist kui kõhu tühjusest. Poti pliidile panek pole enam teab mis sündmus. Pealegi olen seda kuramuse potti sinna pliidile pannud juba nii mitu mitu mitu korda, et üks kord ette või taha, kes seda jõuab mäletada. See on nagu sõna kordus. Ütled mingi sõna ühe korra, omab ta tähendust. Nagu see "sitaratas". Ütled ühe korra, on tal ikka selline pahandav, halvamaigune, halvahaisune mõte man. Ütled teda aga paarkümmend korda, on mõte kadunud ja järgi jääb vaid meloodiline mulin.

teisipäev, 20. juuni 2017

Resonantsid

Kuulasin Jeff Beck-i "Women of Ireland". Kuulates hakkas tunduma et helid ei ole päris õigel kohal. Algasid natuke vara  ja lõppesid samuti mitte siis kui peaks. Helide tugevus polnud selline nagu oleks võinud olla, rütm oli kange ega ühtunud harmooniaga. Küllap olin kriitiline, sest varem oli mind Beck-i juures paelunud just oskus helidega ringi käija. Mitte nootide muusikaks tegemine, vaid just helide vormimine. Nende venitamine ja painutamine. Mäng kitarri sisemistel resonantsidel. Kuid selles loos oli kõik justkui tehislik. Nagu oleks muusikapala selgeks õpitud ja siis maha mängitud, ilma muusika sisse minemata. Kuulasin seda mahamängimist mõnda aega, kui korraga hakkas minu sees mängima see päris muusika. See mis muusika tegijal mõttes oli olnud. See oli päris veider. Kuulata korraga veidi rabedat muusikaintsrumentidel mängitud helilist kõla, ja samal ajal muusika ideest tulenevat. See oli kerges dissonantsis, aegajalt langesid nad isegi kokku, aeg ajalt jälle erinesid rohkem. Imelik.

Kuulasin pärast veel mõned korrad sama esitust. Sama tunnet ei tekkinud. Lugesin youtubest kommentaare, kõik olid kiitvad. Et suurepärane, briljantne jne. Ei ühtegi ütlemist et midagi oleks justkui loksunud. Imelik.

neljapäev, 15. juuni 2017

Tomat

On õhtu ja päike hakkab loojuma. Paras aeg kasvuhoonet kasta. Päev oli olnud soe ja kasvuhoones valitseb paras leitsak. Viskan särgi seljast ja keeran kraanid lahti. Ninna lööb niiskuse, mulla, lehtede ja tomatite kokteil. Aaaah.. Chanel jääb sellele kõvasti alla. Nuusutan õhku ja vaatan päikest. Vesi muudkui vuliseb. Vaatan ega harusid pole vaja naksata, aga ei ole. Naksatud ju ka juba. Eile, ja üleeile, ja üle üle eile. Seisan siis niisama ja liigutan tasapisi voolikut. Päev oli olnud kiire, nagu tavaliselt, nüüd aga on korraga aega küll. Vesi vuliseb, putukad siristavad ja päike ... noh ta ei tee küll mingit häält, kuid tema loojangukuma on kui ümin üle taeva. Nopin ühe tomati, loputan kastmisveega ja löön hambad sisse. Mmmmm, küps päikesesoe tomat, just nopitud, milline õndsus. Vesi vuliseb, päike paistab ja tomat sulab mu suus.
Siis ma tundsin seda. Tundsin et OLEN.

Kirjutasin selle jutu umbes kaheksateist aastat tagasi. Perekooli foorumisse. See oli mu esimene jutt, seepärast minu jaoks üsna oluline. Jutule kirjutati kaks kommentaari. Üks oli väga hästi sõnastatud niiet ma parem ei püüagi seda taasluua, niikuinii ei oska ja täpseid sõnu ma ei mäleta. Kuid oli tunda et jutu mõte oli kommentaari kirjutajas vastu kõlanud. Teine kommentaar oli täpselt vastupidi. Umbes niiet: kes kurat sa siis oled, tomat või?
Noh, esimene jutt ja esimesed kaks kommentaari, need olid olulised. Ja mul on põhjust tänulik olla mõlema pärast. Nüüd ma tean et igal pulgal on kaks otsa. 

reede, 9. juuni 2017

Kümme aastat blogi

Täna, kümme aastat tagasi kirjutasin siia esimese jutu. Sellise.

"Ei tea kust nad küll tulevad, kuid nad tulevad siiski ja nõuavad materialiseerumist kokkuleppeliste tähemärkide läbi, mis organiseeritud gruppides sõnu moodustades suudavad ka teistele minu mõtteid arusaadavaks teha. Aga eks ta rohkem enda jaoks ole, arusaamaks, mis imelik tegevus seal pealuus asuvas hallolluses küll toimub. Issand, kui segane jutt sest lihtsast asjast nüüd tuli."
Ja nii täpselt just ongi see läinud. Väga palju on mu enda jaoks selgemaks saanud. Arvan, ilma blogis mõtete jutuks kirjutamiseta poleks ma nii palju õppinud.

Ega see polnud mu esimene jutt. Enne kirjutasin jutte perefoorumis, kaheksa aastat. Kõige esimene kandis pealkirja "Tomat". Ja mulle tundub, see oli mu parim jutt. Ei tea kas selle pärast et esimene. Või seepärast et vajadus oli suur ja jutu kirjutamine tundus just selle kipitava vajaduse rahuldamisena. Vahepeal mõtlesin kas see on ehk grafomaania, vaimse liputamise vajadus. Nüüdseks olen taibanud et asja olemus pole üldse kirjutamises, või mistahes vormis loomingus. Asi on selles suures meeltele kättesaamatus pildis. Nagu see ikka tavaliselt on.

 Mõtetes on pilvede vaatemängulisust ja metalli tehnilist mikromillimeetrilist täpsust. Selle sõnadesse panemiseks keskendun jutu mõttele. Ja kui keskendun, leian mõttest uusi nüansse, selliseid mida mõtte peas algseisundis olles ei märka. Niiet näen rohkem. Vahel tuleb päris üllatavaid asju, niiet tundub ma ei mõtle neid mõtteid vaid püüan. Väga tihti on mõte pärast jutuks saamist suisa tundmatuseni muutunud, või hoopis teise suuna võtnud. Palju mõtete detaile on olnud peas, kuid sõnadesse pole jõudnud. Unustamise pärast (jah unustan viimasel ajal tõesti palju), või lähemal vaatlemisel on nad tundunud ebaolulised. Vahest tuleb mõni jutu mõte, kuid kahtlen, kas mitte pole ma seda juba kirjutanud, olen püüdnud järgi vaadata, kuid kus sa leiad. Niiet küllap ma ennast kordan. Eriti selles osas mis hinge kriibib, märku andes valgetest laikudest minu olemuses. Vahel isegi loen oma vanu jutte ja imestan, kas tõesti mina olen need kirjutanud.
Ja ega ma siis ainult õppimise ja mõtete selgitamise pärast kirjuta. Võiks öelda see on loominguline sund, kuid see on nii trafaretne ja väheütlev väljend. Mu naine ütleb see on enesetähtsustamine. Küllap on ka see element olemas, kuid kindlasti mitte põhiline, liiati veel nüüd pärast kõiki neid aastaid. Ma arvan, olen taibanud milles on asi.  Mumeelest on see tegelikus reaalsuses olemine. Kui maailm minu ümber minu enda mõtetes vastu kajab, siis olen ma selle maailma tegelikuses. Tajun olemuslikku külge. Et ma selle ka kirja panen ja avalikult näitan, on siiski vaid vahend, oluline on maailma mustrit enda sees tajuda. Kui vaatan seda maailma kõrvalolijana, vaataksin maailma juskui peeglist, kõik on vastupidi, sest näen ju näilisust. Näiline aga on olemusliku vastand, nagu olen aru saanud. Olemuslikuse tajumiseks pean seda maailma enda sees tajuma. See võib tähenärimisena tunduda. Kuid mumeelest on see VÄGA oluline. Kõik see mis praegu maailmas närvidele käib. Poliitika silmakirjalikus, raha võim, kurjuse levik, illusioonide domineerimine tegelikuse üle, inimese sisemine vaimne tühjus, toetuvad oma toimimise mehhanismis just näilisusele.
Ja veel. Kui maailm on üks, siis see mis inimese sees vastu kajab on igas inimeses erinev. Oleme ju kõik täiesti erinevad n. ö. üksinda universumis. Just siin blogi keskkonnas torkab see hästi silma. Nii, läbi inimeste erisuste, saab ka maailm oma mitmekesisuse. Ja see on just see seaduspärasus mille järgi maailm toimib. Mäed on mäed, kuid iga mägi on eriline, puud on puud, kuid pole kahte ühesugust. Kvantfüüsika tasemel pole reaalsus üks, vaid lõputu.
Niiet ma väga tänan neid inimesi kes blogides oma sisemise tunnetuse on sõnadesse pannud ja seda näha lasknud. Suur aitäh! See on põhjus ka minu jaoks miks ma ei kirjuta sahtlipõhja, vaid avalikult. 

Ma kirjutan halvasti. Ma tean seda. Olen lugenud blogisid tõeliselt ilusa keelega. Jutte, kus keeleline väljendus jookseb rütmiliselt, voolavalt, külluslikult, niiet lugeda on sama meditatiivne kui jälgida oja vulinat. Minu kirjaviis on rohkem nagu vankriga munakivisillutisel. Ja ma teen kirjavigu, mulle on seda mitu korda öeldud. Ühele sellisele kommentaarile ma nähvasin päris teravalt. Palun vabandust. Tegelikult õige ju, ilmselt siis teen vigu. Aga ei peaks. Vildakalt öeldult saab rikutud tõde. Kuigi sisu on vormi suhtes eespool, peaksid ka need vastandid harmoonia huvides siiski tasakaalus olema. Minul ei ole. Peaksin grammatikasse investeerima, õppima, või otsima internetist võimalusi kontrollimiseks. Kuid mul ei jätku elatise teenimise kõrvalt niipalju energiat. Niiet jääb ära. Kõike ma täiuslikuks lihvida ei suuda, osad asjad peavad jääma ebatäiuslikult kasutuskõlblikuks. Olen rahul kui suudan väljendada mõtte, mis siis et kehvas vormis, kui see lugemast segab, ei loegi.

Selle viimase kümne aasta sees olen tunda saanud enda ebatäiuslikust. Ja see on väga kahe otsaga asi. Ühest küljest on see väga suur rõõm, leida üles viga. Sest pole võimalik parandada kui viga pole leidnud. Teisest küljest on see täielik tragöödia. Sest enda ebatäiuslikust pole võimalik turviste ja maskide all kössitades ära tunda. Kuid olles maskita, on maskita ka ebatäiuslikus. Ja nii olen ma põhjustanud kannatusi. Ja see on palju hullem kui ise kannatada. 
Kuid, see pole minu isiklik probleem, mumeelest on see universaalne valem. Kõikidega on nii. Kui oma tegeliku näo maski taha peidame, ei tee me teistele haiget, ega saa ka ise. Ükskõik millise maski. Ükskõiksuse, enesetähtsustamise, enesealandamise, alkoholismi või mõne muu keemilise sõltuvuse, enese töösse uputamise, hoolimatuse, pimeda uskumatuse või pimeda usu, ja ka teeseldud õnnelikuse. Enese mina varjamiseks on erinevaid maske. Maskiga inimesega läheduses olles pole probleemiks ebatäiuslikus vaid üksindus.
Valu pole ainult täiuslikus maailmas. Olles ise ebatäiuslik ja elades ebatäiuslike inimeste keskel, on haiget saamine garanteeritud.
Pealegi. Inimsuhetes toimib täpselt sama füüsikaseadustest tuntud seaduspärasus. Vastandid tõmbuvad. Samuti nagu keemiline valentsus, magnetism. Newtoni kolmas seadus. Nii toob elu meile pidevalt meie enda puudulikusele vastandliku puudulikusega inimesi. Kui meie väärtushinnangutes pole rõõmud ja kannatused ühesuguse väärtusega, vaid kannatused on väärtusetud või hoopis põlastusväärsed. Siis jääbki valikutesse kas sõltuvuslik mask või raske saatuse käes kannatamine. Kuid see ei pea nii olema. Enda vastandilt on tegelikult kõige rohkem õppida. Ja kui vahel näibki et kannatusi toovad meile teised inimesed, siis tegelikult, enda jaoks, on asi iseenda puuduses.
Enda ebatäiuslikuse äratundmine on kõvasti muutnud minu suhtumist iseendasse. Mitte nüüd halvemaks, aga kriitilisemaks. Mõistan ebatäiuslikuse paratamatust, kuid tunnetel on raske sellega hakkama saada. Tahaks peituda, näiteks maski taha. Niiet saan nüüd täitsa aru miks maailmas näilisus tegelikuse üle domineerib.
Siiski, kui loed kellegi blogi ja tunned ära et ta on sinna oma tegeliku sisemise mina pannud, siis see on vaimustav. Sealt paistab ka see ebatäiuslikus välja, kuid siiski. See on tõeliselt vaimustav.  

Vahel küll tuleb mõte et mis mõte sel on. Täiuslikuks ses elus nagunii ei saa. Kuid mis on alternatiiv!?
Mõtlen, sellega on sama mis autosõiduga. Muidugi tuleb tegeleda sellega mis otse ees, kuid mõistlik on hoida üks silm kauguses. Et mis sealt nähtamatuse piiri tagant tulemas on.

Õppida saab mitte ainult kannatustest. Rõõmust ikka ka. Ja rõõmu saab nautida. Kuid siingi on tasakaal ja üks vastanditest on primaarne. Kui jätad kannatustest õppimise vahele ja tegeled ainult rõõmuga, kaotad pinna jalge alt.

Puuduolevat pole võimalik näha vaadates iseendasse. Mida pole seda ei näe. Pole võimalik näha vaadates massimeedia illusioonide udusse. Seda pole võimalik näha mõistusest, sest see hõlmab vaid teadoleva e. väiksema osa eksistentsist. Pole võimalik näha tunnete tundlikusest, sest nemad annavad võimaluse kõike tunda kuid ei anna võimalust aru saada. Ma mõtlen, seda näeb suuremast pildist. Sellest kui inimesed oma sisemist olemust näitavad. Kui erinevad ja sarnased me oleme. Selles ühispildis võib näha seda mis endas vajaka. Blogi on selleks suurepärane keskkond. Nii see mis blogidesse kirjutatud, kirjutamata jäetud, või puudu.
Ja ega ma siis ainult õppimise pärast. Huvitav on ju ka.
Tänan oma minasid näitamast!!





teisipäev, 6. juuni 2017

Vanad mehed ja kümne aastane poiss

Laadal.
Kaks vana mees vaatasid mu mööblit ja kuulsin kuis üks ütles teisele. No vaata nüüd. Pink, ja kaheksakümmend euri. Nii võib ju küll ruttu miljonäriks saada.
Mõtlesin, kuidas küll on see võimalik. Elada nii vanaks ja ikka arvata et tööga on võimalik rikkaks saada.
Issand jumal.
Üks umbes kümne aastane poiss tuli ja vaatas. Küsis: ise tegid või? Vastasin et jah. Poiss lasi pea viltu ja venitas: on ikka nikerdamist. Soovis siis mulle palju jõudu ja läks.
Issand jumal!!

laupäev, 3. juuni 2017

Jooksen

Varem ma jooksin et kuhugi jõuda. Nüüd ma enam ei taha kuhugi jõuda. Ega pole vajagi. Jooksen aga ikka. Vist harjumusest.

reede, 26. mai 2017

Kui lõvi on loomade kuningas

Kui lõvi on loomade kuningas on kuningaks kiskja, ja kuningriigi alamad on kuningale toiduks. Kui kuningas on loomade endi seast, ajavad kuningas ja alamad sama asja ja asjad liiguvad. Kui kuningaks on kiskja, on kuningriiki seniks kuni alamad otsa saavad.

laupäev, 20. mai 2017

Jaapanlane ja hindu

Lugu jaapanlasest rääkis tütar. Lennujaamas tõstis jaapanlane kohvreid ühelt konveierilt teisele. See oli tema töö. See töö ei olnud tal väga mugav, ta pidi kogu aeg kummardama. Tütrel oli jaapanlasest kahju et teine niiviisi kummargil oma tööd pidi tegema. Kuid siis lõppesid kohvrid ja selle asemel et end sirgu ajada, oli jaapanlane ikka kummargil edasi. Käed püüdlikult ette sirutatud, ootevalmis, hakkamas. Kohvreid aga ei tulnud ega tulnud, jaapanlane aga püsis ikka ette kummargil, käed haardevalmis.
Lugu hindust nägin telekast "Köögikodanikud" saates. See hindu oli kokk. Ta liikus mööda kööki nagu oleks ta jalutuskäigul roheluses. Aeglaselt ja kiirustamata. Kui oli vaja midagi tõsta või liigutada, tegi ta seda kuidagi muuseas, käsi vaid hädapäraselt liigutades. Ja ta oli kuidagi kaldus. Taha kaldus. Justkui püüaks ta end tehtavast tööst võimalikult kaugele hoida.
Need lood tulid mul meelde kui mu selg töö kohal kummargil olemisest valusaks jäi. Püüdsin end siis taha kallutada, kuid seegi oli pingutus, mis päädis samuti kange seljaga. Siis aga taipasin et ma ei pea end üldse kuhugi poole kallutama. Pean hoopis leidma tasakaalu ees ja taga vahel.
Seljale on igatahes hästi mõjunud.

kolmapäev, 17. mai 2017

Imelik

Imelik on see maailm. Vahel näen märke ja seoseid ja on tugev tunne et see peaks justkui midagi tähendama ja peaks justkui midagi tegema. Kuid mida?!!?! Puudub vähimgi võimalus sellest aru saamiseks või loogiliseks tuletamiseks. Maailm on imelik, mõistatuslik, müstiline.

pühapäev, 30. aprill 2017

Väsinuna

Ma ju tean kus need tiivad on. Kui õnnestub (nii hästi või halvasti) joonistada see muster mis sügaval heliseb. Kuid selleks on vaja jõudu ja keskendust. Väsinuna ei tule sest midagi.

neljapäev, 27. aprill 2017

Oks tuules



Üks kuivanud oks oli kukkudes teistesse okstesse pidama jäänud. Toetus ainult ühest punktist nii et tuul teda aegajalt kiigutas. Aga ta siiski püsis, ei kukkunud. Oli teine nii parajalt tasakaalus. Toetuspunktist ühel pool lühem jämedam, ja teisel pool pikk haruline osa. Kiikus teine seal ja äratas minu tähelepanu. Kuid siis tuli tugevam tuuleiil ja oks kaldus kõvasti, mõtlesin et kukub aga ei.
Mõtlesin et nojah, kaalu poolest on oks ju tasakaalus, tuuletakistuse poolest aga mitte. Et vastandid võivad mingil hetkel küll võrdsed olla, olud muutuvad, tasakaal kaob, ja tuleb otsida uut tasakaalu.

esmaspäev, 10. aprill 2017

Tuul puhub



Tuul puhub täna nii kõvasti et isegi koera karvane saba lehvib ägedalt iilides. Istun õues ja vaatan kuidas tuul üleval veel raagus puudelatvades lõõtsub. Kardan teda natuke. Hirm sai alguse sellest et ükskord suure tormiga üks katuseplekk ära lendas. Mina olin samal ajal toas. Äge mürts oli. Kaks korda oma elus olen tundnud end kübemena saatuse ees. See oli üks nendest. See polnud mingi ratsionaalne mõte. Pigem tunne et selle suure mürtsuga lendab kõik pisikesteks tükikesteks, ning mul puudub vähimgi võimalus olukorda mingitki moodi kontrollida.

Oh, just praegu hakkas ka vihma sadama.

Niiet, ennist õues istudes kuulasin vaatasin tuult ja mõtlesin et sellise tuulega tahaks parema meelega looduses olla. Inimese loodud konstruktsioonid jäävad ikka aegajalt tormituultele alla. Loodus on tuulega kuidagi paremini sina peal. Kasvõi näiteks need puudki. Praegu on nad raagus, aga kui lehte lähevad, moodustavad päris suure purjepinna. Suure tuulega saavad nad ikka päris hirmsa jõuga väntsutatud. Aga näe, vastu peavad. Nojah, vahel ei pea ka. Aga häving looduses, mis siis et häving, on ikka kuidagi loomulikum kui inimese keskkonnas. Veider.
Sellise suure tuulega võiks mere ääres olla. Mere ja tuule kooslus on kui titaanide tants mida inimene väikse ja vaiksena vaguralt pealt vaatab. Nende suursugusus ja inimese väiksus saavad eriti silmatorkavaks. Jah, see on tohutu energiate möll. Ent samas kuidagi ka nii rahulik. Tuul ei saa midagi halba teha merele, ega meri tuulele.

kolmapäev, 29. märts 2017

Kartulipuder



Täna ma ei teinud midagi. Ei ehitanud, ei lammutanud. Natuke vaatasin telekat, kuid suurema osa päevast lihtsalt lamasin, käed kõrval või padjal. Näppe ikka natuke liigutasin, päris paigal olla on ka raske. Kui ei teinud midagi rasket. Ei tõstnud, ei lükanud, ei tirinud. Pingutada polnud vaja. Käed olid üsna rahulikult. Ei nühkinud midagi, ei löönud, isegi ei koputanud. Ja muidugi ei saaginud, ei hööveldanud, ei lihvinud, ei värvinud. Rääkimata millegi kokku sobitamisest või parandamisest või valmistamisest või ümber tegemisest. Ma ei keeranud, ei väänanud, ei kruvinud. Ei hõõrunud, ei pühkinud, ei puhastanud. Ma ei freesinud ega puurinud, ei mõõtnud ega märkinud. Ei lõiganud ega paiganud. Nüüd küll toksin klahve. Aga see pole üldse füüsilist pingutust nõudev. Muidu, ma ei teinud täna midagi.
Kartuliputru tegin ainult.

laupäev, 18. märts 2017

Küttepuudeks

Saen nad siis küttepuudeks, mis nendega ikka teha. Lõkkesse ka nagu väga ei tahaks, sinna niigi palju kogunenud. Ja natuke nagu kahju ka niisama ära põletada, ikkagi puu, saaks teisest üksjagu toasooja. Esimesena sattus kapiuks pihku. Selline pisikesevõitu. Et kui pooleks saagida mahub parajasti katlasse ära. Saagisingi pooleks. Polnud mingi saepurust plaat. Oli korralikult tapitud raamiga, keskel sõrestikule kahelt poolt liimitud papp. Omal ajal oli keegi puusepp sellesse kõvasti tööd pannud. Selle sedaviisi küttepuuks saagimine tundus suisa pühaduseteotus. A mis teed. Saagisin teise ukse ka pooleks. Nojah. Kaks väikest ust ja kapp. Seal siis hoiti eluks tarvilikku. Minul on kuur samasuur kui nende tuba, maast laeni riiulid ja ikka kipub juba seina äärde hunnikuid kogunema. Neil aga oli kaks väikest ust kapi ees. Nojah. Ega rohkem sinna väikesesse kahetoalisesse hrussovkasse ju mahugi. Ja enamus mis nende kahe väikese kapi ukse taga oli, sai niikuinii minema visatud. Imelik see inimese elu. Kui elab, on tal igasugu asju vaja. Sureb ära, ja asjad muutuvad asjatuks. Nojah. Kapi raam läks samuti parajateks ahjusuurusteks juppideks. Ühe korra läks naela ka, aga ainult hetkeks. Eks ma olin ettevaatlik. Aga jah, naelu on ikka palju. Kohe naljakas. Kui mina oma töömehe elu alustasin, sai ka kilodejagu naelu sisse taotud. Viimased aastad, või eeee.. aastakümned, aga vaid mõni üksik. Nüüd käib kõik kruvidega. Paned kruvidega kokku, ja kui vaja võtad kruvidest jälle lahti. Siis aga käis asi naeltega. Kui vaja, siis ainult puruks. Nii nagu mina selle kapiga. Raudkang vahele ja värvitükke ja pilpaid lendas. Värvi oli ikka palju peal. Ikka palju. Natuke rohkem kui poole sajandi jooksul on neid värvikihte saanud ikka üksjagu. Kõik pintsliga hoolega peale kantud. Ja siis tulen mina. Raudkangiga. Nojah. Saen ja väldin naelu. Mingi roheline puujupp sattus ette. ... mis see!? ...aaaa, see ju vannitoa - wc ukselävi. Kui palju on selle poolsajandi jooksul sellest üle astutud. Hädas olles ühele poole, ja kergendatult teisele. Ja võibolla ka ehk lihtsalt üksindust otsima. Või kurbuses pisaratki poetama. Sest kus sa väikeses kahetoalises viie inimesega korteris seda üksindust siis ikka leiad. Aga mismoodi küll meeter kakskümmend kord meeter kakskümmend pinnale osati vann ja wc pott mahutada. Aga seal nad olid. ...nojah, enam pole. Mina käisin üle ...raudkangiga. Kuidagi .. imelik oli kogu see lammutamine. Nad olid siin ju elanud. Oma lapsed suureks kasvatanud. Ja ka oma lõpu siin leidnud. Siinsamas oma kappide ja uste vahel. Aga nüüd tulevad siia uued inimesed. Neil on uued tahtmised. Neil on uued asjad. Neil on uued kapid.

reede, 3. märts 2017

Loll lammas

Universum püüab mulle midagi öelda, aga mina olen kui loll lammas. Kuidas ka ei püüa, aru ei saa.

pühapäev, 26. veebruar 2017

Diivani põletamine

See polnud diivan mille oleks võinud lihtsalt prügi sekka visata. See diivan oli olnud pool sajandit minu äia ja ämma korteris. Niipalju kui mäletan, alati sama koha peal. Äi ja ämm olid selle diivani peal elanud, ja ka surnud. Just sellesama diivani peal. Mõlemad. Seda ei saanud lihtsalt visata muu prügiga segamini. Selle pärast põletasime.
Seal põleva diivani ääres mõtlesin et äi ja ämm olid tegelikult minu elus isegi rohkem osalised kui mu oma vanemad. Mitte olulisemad või tähtsamad. Aga kuidagi rohkem osalised. Ma ei olnud oma ema kõrval kui ta suri. Ämma kõrval aga olin.
Põleva diivani ääres mõtlesin mateeria kaduvuse ja ideede jäävuse peale.
Nojah tõesti, diivan põles tuhaks, mälestus aga ei kao kuhugi.

reede, 17. veebruar 2017

Vundamendiga on palju tööd


 Vundamenti pinna peale ei ehita. Pinnapealsus on muutlik. Kaevudki siis sügavustesse. Otsides seda mis kannab. Mis on alus millel pealmised asjad püsivad. Kui leiad, peab tasandama, soojustama, tugevdama, paigaldama asjad mis ühendavad midagi millegagi, paigaldama asjad mis eraldavad midagi, ja mõõtma mõõtma mõõtma. Midagi ei tohi unustada, sest pärast lisada ei saa enam midagi.


Siis valad põranda. Kõik käivad sealt lihtsalt üle, mõtlemata sellele mis all. Ainult sa ise mäletad kuipalju selle kõigega tööd oli. Edasised asjad toimuvad pinna peal.

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Vildakalt öeldult saab rikutud tõde

Mul sõnad on sõlmes
ning vildakalt öeldult saab rikutud tõde.
See annab üha rohkem tunda
mul puudub oskus mõtet sõnasse panna.
See polegi asi ise eneses
mus eneses on miskit suuremat puudu.

laupäev, 14. jaanuar 2017

Täielikus, täiuslikus.

Viimastel aastatel olen saanud palju täielikumaks. Täiuslikumaks olen saanud ka, kuid tunduvalt vähem. Täielikuks saamine on käinud üsna lihtsalt. Loobusin evolutsiooniteooriast. Minu jaoks pole maailm enam lineaarselt ajas arenev, kus põhimõtteliselt oleks võimalik kõik teadmised eksisteerivast omandada. Minu jaoks on maailm kõiksus. Teadmataolev pole enam lollus, müstika või nõidus. Teadmataolev on samasugune reaalsus nagu asjad mida tean.  Sügaval sisimas tean, tunnen ja tunnistan teadmataoleva olemasolu.

See on teinud mu elu tunduvalt lihtsamaks. See on andnud arusaamu mis ei tulene vaid loogilisest mõttetööst, vaid tulevad ka seda teist teed pidi. Need arusaamised on küll tulnud aastate jooksul, kuid minu isikliku geoloogilise ajaloo mõttes on tegemist siiski plahvatusega.
No näiteks. Olin nimelt tähele pannud et minu lapsed on minu mõtete ja ettepanekute suhtes eelistatult tõrjuval seisukohal. Ma ei mõtlegi et peaks olema täielik sõnakuulmine. Loogiliselt peaks olema tasakaal. Loogiliselt esineb vigu nii ühel kui teisel pool ja edasi viib avatuse ja skeptitsismi tasakaal. Kuid mulle tundub (väga subjektiivne küll) et minu laste häälestatus on tõrjuvuse poole kaldu. Varemalt see tekitas minus solvumust ja viha. Kuid siis sain aru, et väga suure osa nende elust olen neid kamandanud ja juhtinud. Öelnud mida tohib ja mida ei tohi ja kuidas oleks õigem. Ma ise olen liiga palju oma lapsi õpetanud ja liiga vähe neilt õppinud. Loogiline et neil on tekkinud häälestatus tõrjuvuse poole. Kui olin sellele arusaamale jõudnud asetus kõik oma kohale. Minu solvumus ja viha kadusid.
Veel üks näide. Ühiskonna organiseerimine võimuga on alati olnud korrupteerunud. "Võim korrupteerib, absoluutne võim korrupteerib absoluutselt." Uued võimuletulijad siunavad võimult kukutatuid ja järgmised siunavad jälle eelmisi. Nii alati. 
Kuid varem on võimu korruptsioon olnud üsna varjatud. Viimasel ajal aga peab väga pime olema et seda korruptsiooni mitte märgata. See ajab vihaseks. Tõega.
Kuid siis sain aru et rumal on olla vihane võimu peale. Kui inimene ise oma sisimas täiesti toimiva eetika e. südametunnistuse on delegeerinud välisele võimule, siis sellist ühiskonda juhitaksegi väliselt. Nii nagu sobib paremini väljast juhtijatele. Väline võim tagab korra, kuid ei taga inimlikku õiglust. Demokraatiaks aga on vajalik õiglus. Orjanduslikuks korraks on vajalik ilma õigluseta kord. Niiet rumal on olla vihane võimu peale kui kehtiva olukorra põhjuseks on inimese enda sisemine rumalus ja argus. Ja küsimus pole siin üksnes südametunnistuse reetmises, ka muud olemise inimlikud küljed. Turvatunne, vastutus jne.. Inimlikuseks on vajalik südametunnistus ja empaatia. Enamikul on need olemas. Kuid mõnel üksikul ei ole. "Pealtnägijas" oli hiljuti lugu poisist kes on kõige rohkem pälvinud politsei tähelepanu. Südametunnistus ja empaatia pole üksnes sisemine kontrollimehhanism mis on ühiskonnas lubatud mis mitte, vaid ka vahend eksistentsi rikkuseks. Minagi loen blogisid empaatia läbi rikastumiseks (mitte ajada segi rikastumisega kellegi arvelt). Sellel poisil aga ilmselt on need inimlikud omadused puudu ja tal on lihtsalt igav. Tal puudub võime empaatiaks e. arusaamine ja tunnetus kuidas tema teod teistele inimestele mõjuvad. Ja selline inimene on võimeline tegema kurja. Ilma empaatiata inimesi on küll väga väike protsent. Kuid isegi kui see protsent on vaid 0,1%, on kogu inimkonna peale 7 miljonit ilma empaatiata inimest, ehk potensiaalset kurjategijat. Võimalus taolise inimesega kohtumiseks on kaugelt suurem kui teoreetiline.  Võimalus saada taolise inimese teo läbi kannatada on olemas. Võime uskuda illusiooni et väline võim suudab meid selliste inimeste eest kaitsta, või võime oma sisimas aktsepteerida et selline võimalus on olemas. Kui usume illusiooni, tegelikus aga on teistsugune, sünnib sellest viha. Kui aktsepteerime võimalikku, viha pole. Selle jutu tõestuseks toon näite arhetüüpsel tasemel. Mis arvad kas rohusööjatel on viha kiskjate vastu? Või on see võimaliku aktsepteerimine. Ettevaatlikus, oskus end kaitsta, teadmine et ühtsuses on jõud, teadmine et kiskjate vältimiseks on vajalik tarkus ja tugevus.
Pealegi, väline võim opereerib välisel tasandil. Kurjuse olemus aga on sisemise inimlikuse tasandil. Välisel võimul pole oskust seda näha ega tarkust sellega midagi peale hakata.
Ja veel üks asi .
Oma elatise olen püüdnud teenida väärtuse loomise läbi. Mitte kuidagi teisiti. Kuigi on ette tulnud ka teisiti. Oman kogemust. Kuna kogemus ei olnud hea, olen püüdnud enam nii mitte teha. Kuid väärtuse loomise läbi elatise teenimine on vaevaline. Ka raske töö läbi jätkub vaevalt äraelamiseks, vanaduspäevade varuks ei kogune midagi. Nüüd mõtlengi vahest et kui peaks juhtuma et käed enam ei jaksa või pea enam ei võta, ongi nälg käes. See on päris hirmus tunne. Varem küll oli. Nüüd olen aru saanud et nii ongi. Kui enam ei jaksa, ongi nälg. Nii ongi, oma sisimas olen aktsepteerinud näljasurma võimalikust. Ja hirmu polegi enam.

Et siis. Mitte võimu ei pea kiruma, vaid vaatama oma sisemisse olemusse.

Neid viimaste aastate jooksul mõeldud ja tulnud arusaamu on palju, ei ma jõua neid kõiki siia kirja panna. Arusaamade läbi olen saanud täiuslikumaks. Kõiksusest endas puuduoleva tunnistamisega olen saanud täielikumaks.
Täielikus on kosmilistes mõõtkavades suurem kui täiuslikus.

Kuid täielikus pole toonud vaid arusaamu ja valgustatust. Olen taibanud kuidas minu puudulikus mõjutab minu lähedasi. Näiteks kas või lapsed kellede puhul ma ei ole osanud hoida õpetamise ja õppimise tasakaalu. Taolisi minust tingitud disharmooniaid on veel. Näiteks olen ülistanud tõde ja laitnud valet. Kuid faktilise vale taga võib olla tunnetuse tõde. Kui pilti suuremalt vaadata. Olen lasknud end valest pimestada ja pole näinud suurema pildi tõde. Mul on selle pärast väga piinlik, kuid olen selline olnud ja sellega pannud kannatama oma lähedasi. Ja kuipalju on veel sellist kus ma ei näe näilise taga olemuslikku. Kindlasti on. Täielikus on suur aga täiuslikus on väike. Selle tajumine viis mind algul hämmeldusse, siis hirmu ja siis täielikku musta masendusse. Sest tõesti pole midagi hullemat kui põhjustada kannatusi armastatud inimestele. Tõesti, ma pole varem oma elus olnud nii mustas augus kui praegu. Ajaline kokkulangevus valgustatusega (mitte absoluutsega) tundus algul isegi groteskne.
Kuid.
Ka teised inimesed on olnud samasuguses situatsioonis. Saale Kareda "Hallo, Kosmos!" intervjuus ütles et langedes oma isiklikku musta kuristikku on võimalik luua ühendus oma üliminaga. Peeter Liiv Tallinna televisioonis rääkis depressiooni ja valgustatuse kokkulangevusest. Albert Einsteini eluloo faktide järgi võib järeldada et relatiivusteooria väljatöötamise ajal oli ta eraelu ummikus. Tundub et depressiooni ja valgustatuse kokkulangevus on seaduspärane. Evolutsiooni teooria kohaselt nonsenss. Kõiksuse vastandite tasakaalu seiskohast igati loogiline.

Tundub, küsimus on sisemises minas. Isiklik must depressioon võib panna küll seda sisemist mina hülgama, sest seal on valu asukoht. Kuid sisemise mina hülgamine, kaotamine, ära delegeerimine viib katastroofini nii indiviidi kui ühiskonna tasemel. Võibolla siis ei ole mõistlik seda teha.


--Midagi olulist jäi siia veel kirjutamata.

Nipp on ju selles kuidas depressioonis mina mitte kaotada. Oluline selles on arusaam et minu enda minas poleks lisandunud täiuslikust kui mulle ei oleks kannatusi põhjustatud. See küll ei kaota minu poolt põhjustatud kannatuste valu, kuid aitab aktsepteerida.

pühapäev, 1. jaanuar 2017

Ühe tiiru

Maa on teinud ühe tiiru ümber päikese kiirusega umbes 100 000 km/h. See on päris kiire. Kui kujutleda autosõitu 100 km/h ja korrutada see kiirus mõttes tuhandega. No see on ikka päris kiiresti. Ja nii aasta otsa. Päris hulka maad on planeedi pinnal selle aastaga läbitud. Nüüd siis oleme samas punktis tagasi kus aasta eest olime. Või noh, oleksime, kui päike ja kogu ülejäänud universum paigal seisaks. Aga ta sinder ei seisa ju.
Üks on siiski kindel. Ümber päikese oleme teinud ühe ringi.
No et me seda ringi just täna tähistame, miks ka mitte.
Head uut aastat!