reede, 11. november 2016

Ulmeka lugu

Ulmekat vaatasime. Huvitav oli. Ega polegi eriti filme mis nii paeluks. Enamik on ajaviide. See aga oli huvitav. Polnud vaenlase loomise propaganda, ega üdini fantastika. Oli film, kus mindud teadaoleva piirini ja siis loogilist teed pidi sealt edasi.
Samapalju kui filmis oli loogikat, oli seal ka emotsioone. Filmiloojast väga mõistlik sellist tasakaalu taodelda. Kuid minumeelest oli lugu emotsioonide poole kaldu. Subjektiivne arvamus küll, aga mul nii tundus. See häiris mind. Oleks ideaalne kui selles vastandite paaris oleks täiuslik tasakaal, kuid maailm pole täiuslik. Alati peab olema ruumi veale. Kuid mumeelest vea ruum ei tohiks olla emotsioonide poole peal. Kui emotsioonid, e. reaktsioon tajutud maailmale, on suurem kui loogika, e. maailma tajumine, tekib veidi katteta emotsiooni. See katteta emotsioon hakkab segadust tekitama. Kui jääb üle natuke loogikat, siis seda osa maailma tajumisest lihtsalt ei ole võimalik kasutada.  See jääb ootele.

 Tütrele film meeldis. Isegi oleks õige sõnast - meeldis, suurusjärgu võrra suurem omadussõna. Lummus või vaimustus. Ja tütre vaimustus pani ka mind asja üle sügavamalt järele mõtlema. Et milleks üldse üle piiri minna. Või milleks üleüldse püüda vaadata teada- ja tuntud oleva taha.
Tegelikult küll olen eluaeg seda juba teinud. Püüdnud vaadata üle endas olevate piiride, tegelikult järele mõtlemata miks nii teen.  Kuid sugugi mitte kõigi inimeste jaoks pole see loomulik toimimise viis. Paljudele on üle teadaoleva piiri vaatamine ebamugav, isegi vastumeelne. Tegelikult ka inimese ajaloo piirides on põlatud, taga kiusatud, tuleriitadel põletatud teisitimõtlejaid (üle piiri vaatajaid). Nojah, vaadata teadaoleva taha on pingutav, keeruline, ebakindel ja ohtlik. Niiet vastumeelsus piiri ületamise vastu võib olla alalhoiuinstinkt. Nojah, kuid võib olla ka laiskus, või argus. Kuid kas on piiri ületamises ka mõte? Miks ei võiks piirduda sellega mida teame, mida tunneme?
Ma polnud sellele eriti mõelnud. Kuid peale seda filmi trügis see küsimus pähe.

Kunagi oli teadaoleva piiriks maa kui maailma olemus ja keskpunkt. Nüüd on teadaoleva piiriks planeet Maa kui pisitilluke kübe kosmose lõputus ruumis. Kuid kas on selle teadmise piiri taga veel midagi?
Kunagi reageeris elu maal vaid toidule, temperatuurile ja valgusele. Nüüd on elu maal inimese näol võimeline reageerima tunduvalt enamale. Kuid kas on veel midagi?
Me elame ja tajume maailma kolmemõõtmelisena, kuid kui sureme, milline on maailm siis?
Ma olen sellele mõelnud. Kui suren ja vaatan tagasi sellele elule kolmemõõtmelises maailmas, kas tunnen häbi ja piinlikust. Kas olen olnud avatud sellele mis elu on mulle toonud. Või olen elanud silmaklappidega, piirdudes sellega mida tean, või mida üldine arvamus minu elu ajal on õigeks pidanud.
Vaade surma piiri taha on mind pannud elu väärtuslikuks pidama. Kuid kas on see universaalne seaduspärasus? Kui teadvustan et tõenäoliselt on elu ka kuskil kosmoses mõnel teisel planeedil, kas paneb see mind ka oma planeeti väärtuslikuks pidama. Võibolla ma ei võta teda siis enam sellise iseenesestmõistetavusega. Kui saan aru et teine inimene on võimeline seda maailma tajuma hoopis teistmoodi, kas paneb see mind enda sisemaailma üle järgi mõtlema.
Aga niimoodi see ju oligi. Et tütar tajus ulmekat teisiti, pani see mind enese maailmapildi üle järgi mõtlema.




2 kommentaari:

HelveL ütles ...

See lugu meenutab Hectori laulusönu: Kujuteldav mees vöib minna sinu sisse kui sa vaatad teda liiga lähedalt...

Udo ütles ...

Jah, tegelikult võibki. Me ise ka ... ju kujuteldavad.