laupäev, 1. oktoober 2016

Üle künka

Päike paistis veel kuid mina olin juba voodis. Suvel polegi see niiväga midagi erilist. Seekord aga oli päike veel üsna kõrgel niiet kui padja kahekorra sättisin võisin sealt voodist teda näha. Ja tema nägi mind. Olin voodis seepärast et olin väsinud, käed undasid nagu kõrgepingeliinid niiske ilmaga ja jalad tõrkusid keharaskust kandmast. Kuid midagi oli justkui veel. Mingi tunne et nüüd on paras aeg pikali olla ja päikest vaadata. Ilm oli tuuletu, soe ja väikesed kärbsed hõljusid. Telekas mängis ja sealt tuli Eurovisioon. Mitte et ma Eurovisiooni fänn oleks. Ta lihtsalt mängis ja mina ei viitsinud teda kinni panna. Soe oli, rahulik. Kuid midagi oli justkui veel. Mingi olulise hetke tunne millest minu mõistuse loogiline osa aru ei saanud. Võibolla oli see aegruum ise mis meeltele ja mõõteriistadele kättesaamatul tasemel võnkudes oli just jõudnud laineharja tipule, ja aeg ruum ning kõik mis selle sees ei pürginud üles ega langenud alla vaid hõljus. Umbes nagu jalgrattaga kiirelt üle künka sõites tekib hetkeks kaalutuse moment.

Minu mõtted hõljusid ka täiesti kasutult laperdades selles hetkes. Kuid mitte kauaks. Varsti hakkasin Eurovisiooni märkama. Kui juba mõned lood olid ümber saanud hakkas neist ühine nimetaja välja kooruma. Kõik olid kõrgel tasemel lood. Hästi tehtud, profesionaalselt, rikka kõlapildi ja hitiliku ülesehitusega. Kuid midagi oli justkui puudu. Igal lool peaks mingi läbiv mõte olema, kuid just see oli puudu. Tundus nagu oleks lugu kokku laotud portsust harmooniliste helide valemitest, kuid miks seda on tehtud pole aimu ei heliloojal ega esitajal. Kuulajatelgi on sellest ükskõik ja oluline on hoopis Eurovisiooni kui ürituse glamuurne võlu.
Nojah, tegelikut on ju ka inimestega tihti samamoodi. Oluliseks saab ühiselu reeglite põhjalik tundmine ja kasutamine, kuid inimene kui isiksus on selle alla sootuks ära mattunud.

Kuid küllalt sest Eurovisioonist. Selle jutu läbivaks mõtteks on ikkagi hetke erilisus. Jah, tegelikult minu jaoks isegi väga erilisest. Ega ma ei mäletagi sellest suvest rohkem selliseid hetki kus maailm hõljub, mitte ei torma. Enamus suvest on järjekordselt mattunud töö rabamise halli udusse. Mõtlesin et huvitav küll, miks see Eurovisiooni mõttetus niimoodi minu erilisse hetke sisse sõitis. Kuid, küllap on vaja ka tühisust, et erilisust märgata.

Kommentaare ei ole: