esmaspäev, 1. august 2016

Erilisusest ka minu mätta otsast

Erilisusest.
Tahan ka öelda, sest see teema mind puudutab. Erilisus olla parem, targem, ilusam.

Minu jaoks on erilisusel kaks poolt. Ka erilisus olla rumalam, saamatum, võimetum. Nagu moodustavad terviku kõik vastandid siin maailmas, moodustavad terviku ka need erilisuse vastandid.

Mul on selle kohta kogemus. Hiljaaegu loobusin pööramast tähelepanu minule põhjustatud kannatustele. Kannatused lõppesid, ehk küll oleks täpsem öelda kannatuse tunne lõppes. Tähendab, ma enam ei kannatanud. Ja hakkasin (pidin hakkama) pöörama tähelepanu minu poolt põhjustatud kannatustele. Ma ei ole küll kunagi meelega kellelegi halba teinud, kuid oma rumaluse, saamatuse, võimetusega olen kannatusi põhjustanud. Väikseid ja suuri. Olen püüdnud andeks paluda, kuid kas pole osanud, või on valu liig suur, igatahes ei ole see õnnestunud. Nüüd pean selle teadmisega elama. Ja see on tunduvalt raskem kui elada minule põhjustatud kannatustega. Niiet olen näinud kannatusi nii ühelt kui teiselt poolt. Üks on hullem kui teine. Ja nii minule, kui minu poolt, põhjustatud kannatuste põhjuseks on olnud mingi inimliku omaduse piiratus või puudumine. Erilisus noh.
Enda inimlik piiratus tundus esmapilgul jahmatav. Et võin olla nii rumal, pime, mõistmatu, võimetu saavutama, võimetu lõpetama. Et kuidas maa üldse minusugust halba inimest kannab. Ära saa valesti aru. See ei ole tuha pähe raputamine - enda halvustamise läbi kaastunde ärateenimine. See on objektiivne reaalsus.

Niiet loobun meeleldi erilisusest. Niiet teen kõik mis minu võimuses et erilisusest loobuda. Võibolla tõesti tundub minu õpitahe nüüd kus olen halva juba põhjustanud, silmakirjaliku ja ennast eriliselt-targemana-paista-laskvana. Kuid minu jaoks see pole nii. Minu jaoks on see kannatuste vältimise tee. Olen juba küllalt vana et olla näinud kuidas kannatuste mustrid läbi elu korduvad. Pealegi ma enam ei usu elu ja eksistentsi kattuvusse. Traditsiooni tarkus ja kaasaegne teadus räägivad üsna ühte keelt et see nii ei ole. Niiet ma ei usu et oleks võimalik patukahetsuses peituda. Ainuke võimalus on inimlikust õppida.
Kes seda ei usu, sel on muidugi teine tee.

4 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

kui esimest korda seda lugesin hakkasin nutma. Nii tuttav mulle ja läbielatud. Sellepärast süvenevad üha hetked, mil kardan inimestega suhelda ja ei julge suud lahti teha. Sõnakõlks "erinevus rikastab" tundub siis nõme ja tahaksin selle asendada "erinevused lahutavad".
Ei tea, kuidas teised sellest aru saavad, aga minus tekitas see sellise tagaasivaatereaktsiooni: venna sõnad päev enne vabasurma minekut "ka sina ei saa minust aru" teevad veel praegugi haiget. Kui palju on võimalust üldse teisest inimesest aru saada ja veel keerulisem - mõista?

Udo ütles ...

Jah, kahju et Sind nutma panin, kuid vabastav reaktsioon seegi. Onju.

Eksole, need inimsuhted. Ühelt poolt on see ainuke mis päriselt midagi väärt, teisalt on inimesena teisest inimesesest aru-saamine ja mõistmine tõepoolest ülejõu käiv ülesanne.
Kumba teed minna?! Pingutada või loobuda? Ei ma tea.

Tasakaalu printsiibi järgi tuleks hoida tasakaalu nende kahe vastandi vahel. ... Kuidas see küll võiks käija?!

Emmeliina ütles ...

jah, kuidas? Eraklikkus pole ilmselt tänapäevalahendus. Oleme igapäevastes toimingutes väga paljude inimestega seotud ja meie vanuses on tekkinud teistel meist teatud arusaamad ja arvamused. Kui nüüd äkki pöörduda üksindusse, siis vähemalt minu puhul hakati seda kohe depressiooniks pidama. Kui püüdsin ennast arusaadavaks teha, siis peeti seda neuroosiks ja psühhoosiks. Kui püüdsin maha vaikida, siis peeti seda ükskõiksuseks ja nahaalsuseks. Vahest tahaks ära suurde linna,kus enda mõtteidki ei kuule.

Udo ütles ...

Kui ma olin oma eelmise kommentaari ära kirjutanud, läksin tööle (no ma töötan ju kodus), tegin üsna rutiinset tööd ja mõtlesin selle siinse asja peale, raadio mängis ja seal tuli üks laul mis tõlkes kõlab umbes nii "lihtsalt ole ise endana, see on kõik mis sa saad teha" Olen varemgi märganud kuis vastused keerulistele küsimustele tulevad üsna veidraid kanaleid pidi. Minule kõlas see küll nagu vastus minu sees keerlevale küsimusele.
No tõesti, meid mõistetakse valesti, ja me ise mõistame valesti. Kui seda inimlikuse ebatäiuslikusest tingitud paratamatust aktsepteerida, siis on küsimus hoopis iseendaks olemises.