esmaspäev, 1. august 2016

Erilisusest ka minu mätta otsast

Erilisusest.
Tahan ka öelda, sest see teema mind puudutab. Erilisus olla parem, targem, ilusam.

Minu jaoks on erilisusel kaks poolt. Ka erilisus olla rumalam, saamatum, võimetum. Nagu moodustavad terviku kõik vastandid siin maailmas, moodustavad terviku ka need erilisuse vastandid.

Mul on selle kohta kogemus. Hiljaaegu loobusin pööramast tähelepanu minule põhjustatud kannatustele. Kannatused lõppesid, ehk küll oleks täpsem öelda kannatuse tunne lõppes. Tähendab, ma enam ei kannatanud. Ja hakkasin (pidin hakkama) pöörama tähelepanu minu poolt põhjustatud kannatustele. Ma ei ole küll kunagi meelega kellelegi halba teinud, kuid oma rumaluse, saamatuse, võimetusega olen kannatusi põhjustanud. Väikseid ja suuri. Olen püüdnud andeks paluda, kuid kas pole osanud, või on valu liig suur, igatahes ei ole see õnnestunud. Nüüd pean selle teadmisega elama. Ja see on tunduvalt raskem kui elada minule põhjustatud kannatustega. Niiet olen näinud kannatusi nii ühelt kui teiselt poolt. Üks on hullem kui teine. Ja nii minule, kui minu poolt, põhjustatud kannatuste põhjuseks on olnud mingi inimliku omaduse piiratus või puudumine. Erilisus noh.
Enda inimlik piiratus tundus esmapilgul jahmatav. Et võin olla nii rumal, pime, mõistmatu, võimetu saavutama, võimetu lõpetama. Et kuidas maa üldse minusugust halba inimest kannab. Ära saa valesti aru. See ei ole tuha pähe raputamine - enda halvustamise läbi kaastunde ärateenimine. See on objektiivne reaalsus.

Niiet loobun meeleldi erilisusest. Niiet teen kõik mis minu võimuses et erilisusest loobuda. Võibolla tõesti tundub minu õpitahe nüüd kus olen halva juba põhjustanud, silmakirjaliku ja ennast eriliselt-targemana-paista-laskvana. Kuid minu jaoks see pole nii. Minu jaoks on see kannatuste vältimise tee. Olen juba küllalt vana et olla näinud kuidas kannatuste mustrid läbi elu korduvad. Pealegi ma enam ei usu elu ja eksistentsi kattuvusse. Traditsiooni tarkus ja kaasaegne teadus räägivad üsna ühte keelt et see nii ei ole. Niiet ma ei usu et oleks võimalik patukahetsuses peituda. Ainuke võimalus on inimlikust õppida.
Kes seda ei usu, sel on muidugi teine tee.