laupäev, 24. detsember 2016

Kas...?


Kas puu kasvab alt üles või ülevalt alla?
Puu kasvades jäävad alumised oksad ikka umbes samale kõrgusele. Lisandub aga üles. Ju ta siis kasvab ikka ülevalt alla. Samuti kui inimene. Kuigi ka tema toetab oma jalad maapinnale ja toitub sellest mis mullast tuleb. Suuremaks aga saab ta selle läbi et lisandub midagi sellist mida temas varem ei olnud.
Häid jõule!

pühapäev, 11. detsember 2016

Rikutud vaesus

Vaesus on alandav, vaesus on kole. Vaesus on vaja likvideerida. On ju neid kampaaniaid - likvideerime vaesuse. Onju. Ainult nad ei tööta. Pigem vastupidi, alandav ja kole vaesus aina suureneb.
Miks ei tööta?
Mõttemall koledast vaesusest on üsna levinud, kuid pole sugugi ainus võimalus vaesusse suhtuda. Vaesus võib olla ka ilus, võib olla vajalik.
Vaesus, see on nälg. Kuid nälg on parem kui ülesöömine. Nälg, kuigi ebameeldiv taluda, on siiski füsioloogilisest seisukohast vajalik.
Vaesus, see on ebaturvalisus. Kuid mis tugevust, elutarkust, nägemisvõimet või empaatiat võib tulla keskkonnast milles puudub ebaturvalisus. Ebaturvalisus on ebameeldiv, kuid vajalik.
Vaesus on kasinus. Kuid rikkuse küllus on koormav. Olla vaba asjade või mõtete küllusest võimaldab näha selgemalt ja märgata pisiasjade taga olulist.
Vaesus on ilus ja vajalik. Kuid siiski, siin ja praegu on vaesus kole.
Miks?
Sellest pole võimalik aru saada vaadates vaesust üksinda. Et elame vastandite maailmas, tuleks vaadata ka vaesuse vastandit.
Ka rikkus võib olla ilus ja vajalik, kuid võib olla ka kole. Rikkus võib olla võime luua väärtust. Osavus käsitöös, teadmised tehnoloogias, organiseerimisvõime. Mistahes võime või osavus mis võimaldab luua enam väärtust, võimaldab rikkust.
Rikkus võib olla kole. Rikkus võib tulla vägivallast, pettusest, spekulatsioonist, liigkasuvõtmisest, võimu korruptsioonist.
Niikaua kui eksisteerib kole rikkus, pole võimalust lahti saada koledast vaesusest.

reede, 11. november 2016

Ulmeka lugu

Ulmekat vaatasime. Huvitav oli. Ega polegi eriti filme mis nii paeluks. Enamik on ajaviide. See aga oli huvitav. Polnud vaenlase loomise propaganda, ega üdini fantastika. Oli film, kus mindud teadaoleva piirini ja siis loogilist teed pidi sealt edasi.
Samapalju kui filmis oli loogikat, oli seal ka emotsioone. Filmiloojast väga mõistlik sellist tasakaalu taodelda. Kuid minumeelest oli lugu emotsioonide poole kaldu. Subjektiivne arvamus küll, aga mul nii tundus. See häiris mind. Oleks ideaalne kui selles vastandite paaris oleks täiuslik tasakaal, kuid maailm pole täiuslik. Alati peab olema ruumi veale. Kuid mumeelest vea ruum ei tohiks olla emotsioonide poole peal. Kui emotsioonid, e. reaktsioon tajutud maailmale, on suurem kui loogika, e. maailma tajumine, tekib veidi katteta emotsiooni. See katteta emotsioon hakkab segadust tekitama. Kui jääb üle natuke loogikat, siis seda osa maailma tajumisest lihtsalt ei ole võimalik kasutada.  See jääb ootele.

 Tütrele film meeldis. Isegi oleks õige sõnast - meeldis, suurusjärgu võrra suurem omadussõna. Lummus või vaimustus. Ja tütre vaimustus pani ka mind asja üle sügavamalt järele mõtlema. Et milleks üldse üle piiri minna. Või milleks üleüldse püüda vaadata teada- ja tuntud oleva taha.
Tegelikult küll olen eluaeg seda juba teinud. Püüdnud vaadata üle endas olevate piiride, tegelikult järele mõtlemata miks nii teen.  Kuid sugugi mitte kõigi inimeste jaoks pole see loomulik toimimise viis. Paljudele on üle teadaoleva piiri vaatamine ebamugav, isegi vastumeelne. Tegelikult ka inimese ajaloo piirides on põlatud, taga kiusatud, tuleriitadel põletatud teisitimõtlejaid (üle piiri vaatajaid). Nojah, vaadata teadaoleva taha on pingutav, keeruline, ebakindel ja ohtlik. Niiet vastumeelsus piiri ületamise vastu võib olla alalhoiuinstinkt. Nojah, kuid võib olla ka laiskus, või argus. Kuid kas on piiri ületamises ka mõte? Miks ei võiks piirduda sellega mida teame, mida tunneme?
Ma polnud sellele eriti mõelnud. Kuid peale seda filmi trügis see küsimus pähe.

Kunagi oli teadaoleva piiriks maa kui maailma olemus ja keskpunkt. Nüüd on teadaoleva piiriks planeet Maa kui pisitilluke kübe kosmose lõputus ruumis. Kuid kas on selle teadmise piiri taga veel midagi?
Kunagi reageeris elu maal vaid toidule, temperatuurile ja valgusele. Nüüd on elu maal inimese näol võimeline reageerima tunduvalt enamale. Kuid kas on veel midagi?
Me elame ja tajume maailma kolmemõõtmelisena, kuid kui sureme, milline on maailm siis?
Ma olen sellele mõelnud. Kui suren ja vaatan tagasi sellele elule kolmemõõtmelises maailmas, kas tunnen häbi ja piinlikust. Kas olen olnud avatud sellele mis elu on mulle toonud. Või olen elanud silmaklappidega, piirdudes sellega mida tean, või mida üldine arvamus minu elu ajal on õigeks pidanud.
Vaade surma piiri taha on mind pannud elu väärtuslikuks pidama. Kuid kas on see universaalne seaduspärasus? Kui teadvustan et tõenäoliselt on elu ka kuskil kosmoses mõnel teisel planeedil, kas paneb see mind ka oma planeeti väärtuslikuks pidama. Võibolla ma ei võta teda siis enam sellise iseenesestmõistetavusega. Kui saan aru et teine inimene on võimeline seda maailma tajuma hoopis teistmoodi, kas paneb see mind enda sisemaailma üle järgi mõtlema.
Aga niimoodi see ju oligi. Et tütar tajus ulmekat teisiti, pani see mind enese maailmapildi üle järgi mõtlema.




laupäev, 1. oktoober 2016

Üle künka

Päike paistis veel kuid mina olin juba voodis. Suvel polegi see niiväga midagi erilist. Seekord aga oli päike veel üsna kõrgel niiet kui padja kahekorra sättisin võisin sealt voodist teda näha. Ja tema nägi mind. Olin voodis seepärast et olin väsinud, käed undasid nagu kõrgepingeliinid niiske ilmaga ja jalad tõrkusid keharaskust kandmast. Kuid midagi oli justkui veel. Mingi tunne et nüüd on paras aeg pikali olla ja päikest vaadata. Ilm oli tuuletu, soe ja väikesed kärbsed hõljusid. Telekas mängis ja sealt tuli Eurovisioon. Mitte et ma Eurovisiooni fänn oleks. Ta lihtsalt mängis ja mina ei viitsinud teda kinni panna. Soe oli, rahulik. Kuid midagi oli justkui veel. Mingi olulise hetke tunne millest minu mõistuse loogiline osa aru ei saanud. Võibolla oli see aegruum ise mis meeltele ja mõõteriistadele kättesaamatul tasemel võnkudes oli just jõudnud laineharja tipule, ja aeg ruum ning kõik mis selle sees ei pürginud üles ega langenud alla vaid hõljus. Umbes nagu jalgrattaga kiirelt üle künka sõites tekib hetkeks kaalutuse moment.

Minu mõtted hõljusid ka täiesti kasutult laperdades selles hetkes. Kuid mitte kauaks. Varsti hakkasin Eurovisiooni märkama. Kui juba mõned lood olid ümber saanud hakkas neist ühine nimetaja välja kooruma. Kõik olid kõrgel tasemel lood. Hästi tehtud, profesionaalselt, rikka kõlapildi ja hitiliku ülesehitusega. Kuid midagi oli justkui puudu. Igal lool peaks mingi läbiv mõte olema, kuid just see oli puudu. Tundus nagu oleks lugu kokku laotud portsust harmooniliste helide valemitest, kuid miks seda on tehtud pole aimu ei heliloojal ega esitajal. Kuulajatelgi on sellest ükskõik ja oluline on hoopis Eurovisiooni kui ürituse glamuurne võlu.
Nojah, tegelikut on ju ka inimestega tihti samamoodi. Oluliseks saab ühiselu reeglite põhjalik tundmine ja kasutamine, kuid inimene kui isiksus on selle alla sootuks ära mattunud.

Kuid küllalt sest Eurovisioonist. Selle jutu läbivaks mõtteks on ikkagi hetke erilisus. Jah, tegelikult minu jaoks isegi väga erilisest. Ega ma ei mäletagi sellest suvest rohkem selliseid hetki kus maailm hõljub, mitte ei torma. Enamus suvest on järjekordselt mattunud töö rabamise halli udusse. Mõtlesin et huvitav küll, miks see Eurovisiooni mõttetus niimoodi minu erilisse hetke sisse sõitis. Kuid, küllap on vaja ka tühisust, et erilisust märgata.

pühapäev, 11. september 2016

Üksinda universumis

Kas Sul on vahest tunne et oled üksinda universumis. Et hinges kripeldab midagi kuid pole kedagi kes seda täielikult mõista suudaks. On küll inimesi kes suudavad mõista mingi osa. Keei mõistab ühe osa, keegi teise osa. Kuid kedagi kes mõistaks täielikult, ei ole. Justkui üksinda universumis.

Ma mõtlen see tundub sellepärast niimoodi et see ongi niimoodi. Sina oled täiesti ainuke selline inimene. Täiesti unikaalne, täiesti kordumatu. Teist sellist inimest ei ole mitte ainult selles universumis. Teistes universumites ka ei ole. Sina oled, tema on ,nemad on ka. Iga inimene on unikaalne. Kui seda tõsiasja oma sisemises minas aktsepteerid, siis taipad et nii ongi. Kellegagi saab rääkida ühest asjast, kellegagi aga hoopis teisest. Ja Sa ei ole enam üksinda universumis.

esmaspäev, 1. august 2016

Erilisusest ka minu mätta otsast

Erilisusest.
Tahan ka öelda, sest see teema mind puudutab. Erilisus olla parem, targem, ilusam.

Minu jaoks on erilisusel kaks poolt. Ka erilisus olla rumalam, saamatum, võimetum. Nagu moodustavad terviku kõik vastandid siin maailmas, moodustavad terviku ka need erilisuse vastandid.

Mul on selle kohta kogemus. Hiljaaegu loobusin pööramast tähelepanu minule põhjustatud kannatustele. Kannatused lõppesid, ehk küll oleks täpsem öelda kannatuse tunne lõppes. Tähendab, ma enam ei kannatanud. Ja hakkasin (pidin hakkama) pöörama tähelepanu minu poolt põhjustatud kannatustele. Ma ei ole küll kunagi meelega kellelegi halba teinud, kuid oma rumaluse, saamatuse, võimetusega olen kannatusi põhjustanud. Väikseid ja suuri. Olen püüdnud andeks paluda, kuid kas pole osanud, või on valu liig suur, igatahes ei ole see õnnestunud. Nüüd pean selle teadmisega elama. Ja see on tunduvalt raskem kui elada minule põhjustatud kannatustega. Niiet olen näinud kannatusi nii ühelt kui teiselt poolt. Üks on hullem kui teine. Ja nii minule, kui minu poolt, põhjustatud kannatuste põhjuseks on olnud mingi inimliku omaduse piiratus või puudumine. Erilisus noh.
Enda inimlik piiratus tundus esmapilgul jahmatav. Et võin olla nii rumal, pime, mõistmatu, võimetu saavutama, võimetu lõpetama. Et kuidas maa üldse minusugust halba inimest kannab. Ära saa valesti aru. See ei ole tuha pähe raputamine - enda halvustamise läbi kaastunde ärateenimine. See on objektiivne reaalsus.

Niiet loobun meeleldi erilisusest. Niiet teen kõik mis minu võimuses et erilisusest loobuda. Võibolla tõesti tundub minu õpitahe nüüd kus olen halva juba põhjustanud, silmakirjaliku ja ennast eriliselt-targemana-paista-laskvana. Kuid minu jaoks see pole nii. Minu jaoks on see kannatuste vältimise tee. Olen juba küllalt vana et olla näinud kuidas kannatuste mustrid läbi elu korduvad. Pealegi ma enam ei usu elu ja eksistentsi kattuvusse. Traditsiooni tarkus ja kaasaegne teadus räägivad üsna ühte keelt et see nii ei ole. Niiet ma ei usu et oleks võimalik patukahetsuses peituda. Ainuke võimalus on inimlikust õppida.
Kes seda ei usu, sel on muidugi teine tee.

reede, 29. juuli 2016

Leidsin

Leidsin oma süü ja tee lõppes. Püüdsin mõista oma süü olemust, see ei olnud üldse lihtne. Lõpuks ikka leidsin, enda arvates. See polnud üldse see mis näis olevat. (Nojah peaksin ju teadma..) . Tahtsin omandada. Aga see .. pole ju võimalik. Isegi materiaalsuses mitte. Kuigi näib nagu oleks ..ooh näilisust. Võimalik on mõista, tunda, kasutada, luua, kuid omandada .. mitte. Oh mind lolli.
Kuid ega ma ei kurvasta .. selle enese lolluse leidmise pärast. Tegelt isegi rõõmustan. Olen juba taibanud et õppimine on terve elu kestev protsess.
Mõtlen et küllap omandamine (noh tegelikult küll omandamise tahtmine) on avatuse puuduse ilming. Mõistmiseks, tundmiseks, kasutamiseks ja loomiseks on ju vaja et asjad liiguksid, ehk avatust. Kui seda pole või on vähe, kipuvad asjad settima- omanduma.

Jaaah, näib loogiline. Kahtlused ja kõhklused aga on siiski. Olen ikka õigel teel? Kui tee ei lõpe siis ilmselt olen.