neljapäev, 1. oktoober 2015

Tümps laadaplatsil

Surun ühe kõrva patja ja teisele sikutan teki. No ei aita. Ikka tümpsub. Läbi suletud uste, läbi pehme teki, igalt poolt läbi ja kauge maa taha. Tümpsub. Küllap kuulub tümpsu juurde ka natuke muusikat, kuid seda pole siia kuulda. Ainult tümps.
No eks ma ise ole ka loll, oli mul siis vaja nii vara magama kobida. Aga, päev oli väsitav ja mis sa siin laadaplatsil ikka teed. Ei tahtnud tulekut hommikuks ka jätta, siis on siin trügimine ja sekeldamine, eks proovi siis järelhaagisega läbi selle möllu mahtuda. Pealegi saab õhtul veel kohta valida, hommikul pead leppima sellega mis antakse. Nii siis püüangi  tümpsu ignoreerida ja magama jääda.
Aga ei. Võibolla kui ma selle tümpsu peale ei mõtleks, ehk õnnestukski uinuda. Aga kui see ühekorra on juba närvidele käima hakanud, pole rahuks enam lootust.
Tundub, see on suisa seaduspärasus. Ikka on nende laadakauplejate seas kes ööseks kohale jäävad üks, kes "lahkelt" ka kõiki teisi oma "suurepärase" muusikavalikuga kostitab. Miks nad küll nii teevad. Kas tõesti ei tule pähe mõte et kellelegi läheduses selline tümps ehk ei sobi.Tõenäoliselt aga, lihtsalt ei hoolita. No kurat kuidas võib küll nii hoolimatu olla. Aga on. Selliseid on. Mitte ainult tümpsuga teiste häirijaid. Astutakse teistest üle ja teistele peale, et vaid endal oleks hea. Vihkan selliseid.
No kurat, küll tümpsub. Mõtlen juba et tõusen, panen riidesse ja äsan sellele tümpsutajale nii kuis vähegi jaksan.. Viha on nii suur et tõenäosus hoopis ise kere  peale saada tundub tühine, kuigi jah tõenäoline. Vihane inimene pole just suurem asi võitleja.
No ja edasi.
Mis saab edasi, kas jään peale kaklust rahulikult magama. Ainult seda ma ju tegelikult soovingi. Jaaah, vaevalt.
Kas see tümpsutaja saab aru mille eest ta kere peale sai. Saab või! Pärast minu vaenulikku rünnakut arvaks ta minust kui vägivaldsest poolearulisest. Muud ei midagi.
Ikka tümpsub.
Tegelikult ma tean seda tümpsu. Mitte küll konkreetset muusikapala, vaid taolist muusikat (no see on küll palju öeldud) üldse. On muusikat mis paneb hinge helisema, kuid see ei ole see. See raputab sust välja mõtlemise ja tundmise, ei haara kaasa vaid lohistab enda järel kui kaltsunukku.
Miks küll keegi kuulab sellist muusikat. Miks? Aga võibolla seepärast just kuulabki. Võibolla ses enese heaolu tuhinas teisi jalge alla tallates on siiski mingi pisike siemine hääleke mis ütleb- nii ei tohiks teha, nii pole õige. Muudkui korrutab närvidele käivalt. Siis ehk ongi parem see hääleke minema visata. Hüljata ta koos sisemise minaga. Mitte mõelda ega tunda, vaid lasta end lohistada. Olgu lohistajaks siis tümps, meelemürk, või "üldist heaolu" propageeriv propaganda.
Ja kui pole mina-t, on hoolimatus teiste vastu ainult loogiline tagajärg.
Hm, mis tunne see küll oleks. Kui puuduks Mina, puuduks võime teisi inimesi tunnetada. - Vaesus. Issand milline vaesus.
Tõepoolest, mul hakkas sellest tümpsutajast lausa kahju. Mõtlen juba et tõusen, panen riidesse ja lähen lohutan teda. Kuid see oleks olnud veel tobedam kui minu eelmine plaan. Tümpsutaja oleks selle peale mind puhta hulluks pidanud. Nii siis lamasin edasi.
Äkitsi märkasin et tümpsu enam pole. Tea kas läks magama või. Jah küllap läks. Jumal tänatud. Lamasin ja püüdsin uinuda, kuid miski ei andnud mulle rahu. Mõtlesin ajastuse peale. Kuidas see tümps siis just sellel hetkel lõppes kui mina oma mõttejärjega vihkamiselt mõistmiseni olin jõudnud. Nii täpselt.
Mõtlesin et olen end ehk näilisest eksitada lasknud. Võibolla polnudki see tümps laadaplatsil. Hoopis võimalus vihkamisest mõistmiseni jõudmiseks. 

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Jaa, juba parem..:-)

Anonüümne ütles ...

Selge, ei tümpsuta enam kommentaariumis :)

Udo ütles ...

Need kommentaarid ei kvalifitseeru küll kuidagi tümpsuks. Vastupidi. See on tõesti südantsoojendav.
Ma saan aru küll, ma oleks pidand ütlema et see nii on, südantsoojendav siis.
Kuid viimasel ajal on mul tunne et ma ei oska välja öelda seda mida mõtlen. Olen ikka proovind kirjutada, aga ise üle lugedes, hmm, mingi arusaamatu jama.
Ma saan aru küll, pean end kätte võtma ... püüan siis.

Anonüümne ütles ...

Teretulemast tagasi! Võiksid tõesti tihedamalt kirjutada. Su jutte on hea lugeda. Enesekriitika viska prügikasti.

Udo ütles ...

Tänud.
Enesekriitikat ei raatsi ära vista, ta ikka nagu osa minust.