laupäev, 29. november 2014

Pealpool pilvi



Pealpool pilvi on valge. Valge pidevalt, valge kogu aeg. Valgus pole korrati valgem, siis hämaram, siis veel hämaram, nii ei ole. Pole värve, pole varje, pole erisusi.  Allpool pilvi võib näha valgust virvendamas ja võbelemas, kergelt hõõgumas ja karjuvalt lõõskamas. Pealpool pilvi  seda pole. On lihtsalt ühtemoodi valge kogu aeg. Nii valge. Valge muidugi siis kui on päev. Öösel on pime, lihtsalt väga pime.
See kogu aeg ühtemoodi valge on rahustav. Või lummav. Ei saa täpselt aru et kumb siis. Igatahes on mõtted vagusi, ei hüppa kogu aeg ühelt asjalt teisele, ei püüa leida lahendusi, ei püüa leida probleeme. Vaatan siis seda valgust, kuigi mnjah, mis seal vaadata, midagi ei toimu ju, midagi ei muutu. Vaatan siiski. Teistmoodi mõtted tulevad pähe, mitte abstraktsed, sõnul seletamatud, kirjapandamatud.

Tjah.

Ei ole ju ka päris õige et üldse midagi ei muutu, miski pole ainult absoluutne. Pilved ikka muutuvad. Kord on nad ühtlasemad, kord segamini ja sassis. Tortis. Vahel vilksab pilvede vahelt maadki paista. Mets ja linnad, meri ja riigid. Kuskil seal, mitte kaugel, on Ukraina. Pauguvad püssid ja surevad inimesed. Miks nad surevad, kas neil tõesti muud targemat teha ei ole. Kas nad võitlevad millegi eest. Kas nad ise ka teavad mille eest nad võitlevad. Kas nad ikka tõesti teavad. Või äkki on nad ainult etturid kellegi hoopis suuremas mängus. See mäng on ehk hoopis midagi muud kui need võitlejad arvavad et on. Kas siis viimane maailmasõda ei ole seda õpetanud.
Sõda on küll midagi äärmuslikku, kahjuks küll mitte niiväga äärmuslikku, kuid siiski. Vastandite põrkumisi on ka igapäevastes tegemistes. Kes kelle vaateid ei jaga, kes on häbematu, kes egoistlik, kes kade, kes ahne. kes seisab enda eest liig agresiivselt, kes jälle üldse ei seisa. Siin valges valguses tundub see kõik nii tühine.

Siit ülalt paistab kõik väike. Mõne väiksema riigi võib ainsa pilguga haarata. Jala kõndides on juba kümme kilomeetrit pikk maa, autoga sõites kuluks terve päev et läbida see mis siit ülalt silmale korraga paistab. Suurem osa inimese elust möödub siit ülalt vaadates vaid mingi pisikese täpikese piires. On see siis nii tähtsusetu. On või. See väike inimene seal kaugel all võib ka ju tõsta pilgu tähtede poole ja ainsa pilguga haarata suure osa universumist. Võib.

Hah.

Siin on ikka endiselt valge. Midagi ei muutu. Kuigi jah, kella järgi peaks hakkama juba kohale jõudma. Ja ongi, südame alt läheb õõnsaks ja kõrvad lähevad lukku. Pilved on ootamatult lähedale sattunud. Veel hetk ja lennuk sukeldub neisse. Valge valguse lummus kaob. Raputama hakkab.


3 kommentaari:

Ajay singh ütles ...

Suurepärane postitus umbes teema. Nice keele ja vaadata. Great mõtted.
No Addicton Powder
Sandhi Sudha Oil
Slim N Lift Aire Bra
Hanuman Chalisa Yantra
Hanuman Chalisa Yantra

Anonüümne ütles ...

Hüljatud blogi on nagu maanteele vedelema jäetud sõbra laip. Las sõidavad üle, las sorgivad uudishimulikult - mis see vana sõber siis ikka ära pole, mõttetu rümp, tühine mälestus, pole teda vaja.
Vabandust muidugi, kui blogipidaja surnud peaks olema, see oleks ainus aksepteeritav vabandus nii hoolikalt hoitud sõbra hülgamiseks. Kurb vaadata.

Udo ütles ...

Jutud minu surmast on liialdatud. Lihtsalt mõistsin et põrutan hooga mööda vale teed. Ümberkeeramine võttis aega.