laupäev, 31. august 2013

Universaalne valem

Universaalne valem. Ei ole mina esimene ega viimane kes on seda otsinud. Paljud on seda otsides eksinud ja paljud on seda katsuda saanud. Loogika järgi peaks ta olemas olema. Ülim valem peaks vist inimlikuse tasemel kättesaamatuks jääma, kuid alamatel tasemetel keerukad määramatud süsteemid peaksid lihtsate tõdede alla kogunema küll.

Sest et.
Noh, tegelikult võime ju näha et eksistentsi määrab määramatus. Nii mateeria elementaarosakeste, kui inimlikuse tasemel. Me ei saa määrata elektroni asukohta aatomis, ega meie tegude ja otsuste tagajärgi pikemas perspektiivis ja suuremas plaanis. Võime olla kindlad vaid vaatluse hetkes. Elektroni asukoha näib määravat vaatluse fakt ise ja meie otsus on õige meile teadaoleva piires. Kuid piisab meil vaid pilk teisale pöörata kui elektron on hoopis teises kohas ja meie endameelest tehtud heategu on tegelikult põhjustanud palju halba. Ei aita siin ka teadmiste kogumine olemise loogika kohta, sest mida enam teame, seda selgemaks meile saab kui vähe tegelikult teame.
Eksistentsi loogikat ei ole võimalik modelleerida ega ennustada. Võime vaid anda oma parima ja mitte ära unustada et ettemääratust ei ole olemas.

Ülalmärgitu annab alust oletada et on olemas universaalne valem. Et on olemas lihtne ja selge moodus väljendada eksistentsi kõige erinevamaid tahke ühe lihtsa elementaarse tõega.
Sest. Mitte midagi pole vaid iseenesest. Kõik eksisteerib vastandite paaridena. Kui on olemas olemise ülikeerukas määramatus (ütlen et muster), on olemas ka selle vastand, lihtne tõde.

Näiteks relatiivsusteooria. Keerukas universum kus väiksemad kehad pöörlevad suuremate kehade gravitatsiooniväljas, on taandatud lihtsalt liikumiseks. See mis meile näib pöörlemisena, on tegelikult sirgjooneline!? liikumine. Me ei näe, ja võibolla veel ei suuda mõista ruumi kõverdumist suurte masside läheduses. Nii pole maa näiline pöörlemine ümber päikese tingitud gravitatsioonist, mille olemust arusaadavatel põhjustel pole suudetud tõestada, vaid ruumi kõverusest päikese ümber.
Ja ega see pole ainuke mis meile eksitavalt näib. Näib et päike tõuseb idast ja maandub läände. Näib et inimesed on vaenulikud, kuigi tegelikult on tegu sisemaailmade ühildamatusega.
Näeme ju tagajärgi, põhjusi peame mõistma.

Mingil ajal jõudis minuni läbi budismi teadmine materiaalse maailma illusoorsusest. Siis tundus see arusaam veider ja ulmeline. Mateeria tundus nii käegakatsutav ja kindel. Materiaalsuses valitses tõde ja loogika. Mingitel ühesugustel tingimustel oli tõde alati ühesugune. Ühiskond minu ümber võidutses teadusliku matrialismi edukäigust.
Ideed ja mõtted aga on kui tabamatu välgatus.
Kuid mida vanemaks ja targemaks olen saanud, on see arusaamine minus pöördunud.
See mis minu jaoks on tõeliselt tähtis, ei ole ju materialistlik. Kõik materiaalne on kaduv. Ideed aga ei hävine. Iga tegu algab mõttest. Teaduslik materialism on viinud materiaalsete väärtuste esikohale seadmisele, mis on mõjunud ühiskonna struktuurile. Ühiskond ei ole enam mõtlevad inimesed, vaid korraldus kus vähemus on pannud enamuse enda kasuks tööle. Selleks aga on vajalik olukord kus inimene ei mõtle, vaid järgib midagi. Meelelahutust, meelemürke, iidoleid, parteisid, ihasid ja saavutusi. Inimkond enam ei arene vaid tammub paigal.

Ühel heal päeval alles üsna hiljuti avastasin, et arusaam ühtsest maailmast milles elavad kõik taimed, loomad ja inimesed, on minu jaoks kokku kukkunud.
Noh, maailm ei ole ju ainult metsad, mäed, ookeanid ja taevas. See on ka mõtted, traditsioonid, harjumused, avastused, tõekspidamised. Maailmas elab praegu vist nii kaheksa miljardit inimest. On nii või? Kujutage ette, kaheksa miljardit, ja igaühel on see tõekspidamiste muster veidi erinev. Ja muidugi, igal inimrassil on ühiseid jooni nii väljanägemisel kui tõekspidamiste süsteemidel. Kõikidel kristlastel on mingi suur osa ühine, kõikidel moslemitel jälle teistsugune. Eestlastel on teistsugune kultuur kui venelastel. Kõikidel meestel on midagi ühist, kuid nad on hoopis teistsugused kui naised. Iga perekonna kodune elu erineb detailides, millised väärtusi enam hinnatakse, milline on suhtlemise võimekus jne., jne.. Kuid ka ühes ja samas perekonnas samades tingimustes kasvavad lapsed on olemustelt väga erinevad. Igal inimesel sõltuvalt oma rassist, rahvusest, soost, religioossusest, avatusest, tarkusest ja hingeomadustest on oma nägemus maailmast. Kõigil erinev. Kaheksa miljardit erinevat maailma. Seda hüpoteetilist "Ühist Maailma" ei näe mitte keegi.

Kujutage ette et maanduksime võõral planeedil ja leiaksime seal mõistusega eluvormi. Kujutage et püüaksime neid pöörata oma usku, või püüaksime neid värvata enda parteisse. Kui nad nõus pole siis me lihtsalt hävitaks nad. Liialdatud näide, kuid kas me mitte ei tee nii teiste inimeste, teiste maailmadega.

Võibolla siis kogu see esmapilgul keerukas inimsuhete virvarr ihast, kadedusest, vihast, pettusest, arusaamatustest, sõprusest, rõõmust, kurbusest, üksindusest, tüütusest, ahnusest, ükskõiksusest, üksindusest, enesesalgamisest jne., jne., pole muud kui erinevate maailmade kontakt.
Võibolla siis käib kõik lihtsalt nii nagu see erinevate maailmade puhul ikka käib. Kui tuleme, kas ulatame kõigepealt käed näitamaks et me ei kanna relva. Kas oleme huvitatud sellest võõrast teistsugusest maailmast. Kas õpime seda võõrast maailma tundma või püüame ta lihtsalt teha enda maailma sarnaseks. Kas püüame võõrast maailma enda tahtele allutada. Kas austame võõrast maailma ja kas meis on paindlikust teistsugusust mõista. Kas võõra maailma tundmaõppimine teeb meid rikkamaks. Kas näitame võõrale oma maailma. Kas meis on ettevaatlikust ohu äratundmiseks. Võõras maailmas näeb oht ju hoopis teistsugune välja, kuid ta on siiski oht. Kas selle ohu hirmus ei ehita me mitte enda maailma ümber kõrgeid müüre. Tundes ennast seal taga kindlalt, kuid üksi. Kas suudame aktsepteerida kõigepealt iseenda maailma. Võibolla põgeneme kõigepealt enda maailma eest. Väljamõeldud maailmadesse. Unustuse maailmadesse. 

Võibolla oleks kõik hoopis lihtsam ja kergem kui me ei püüaks suhelda läbi "Ühise Maailma". Kui me looks otsekontaktid.

Vahel elavad inimesed kogu elu koos kuid jäävad siiski võõraks. Minumeelest seepärast et nad suhtlevad läbi "Ühise Maailma". Vahel aga sa ei tea inimese elust suurt midagi, kuid vaid kas või üksainus otsekontakt, kasvõi üks südamest südamesse jutt, ja tundub nagu tunneks teist juba kogu elu.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kirjutad: Ühel heal päeval alles üsna hiljuti avastasin, et arusaam ühtsest maailmast milles elavad kõik taimed, loomad ja inimesed, on minu jaoks kokku kukkunud.

Mõtlen, mida pidid Sa küll teada saama või alles nüüd mõistma, mida enne ei teadnud või taibanud, et selline kokkukukkumine just nüüd toimus?
Pole ju midagi uut päikese all, rääkis juba Koguja.

Ja milleks ikkagi valem, pealegi universaalne?
Mõni postitus tagasi tundsid küll rõõmu selle üle, et inimesetel on erinevad arusaamised asjadest (see aia ja aiaaugu koht)...
Nojah, mingi kontrolli ju asjade üle võib siis saada, kuid imestada ja üllatuda pole siis küll enam millegi üle, kui me kätte antaks selline valem.

Udo ütles ...

Selle avastusega on samuti nagu kõikide ülejäänud avastustega läbi aegade on olnud. Tegelikult jah, nagu ütled Sina ja nagu on öelnud Koguja - pole midagi uut siin päikese all. Vaid mingid teadmised, mis seni on olnud teadmata, on teada saadud, olin mina teada saanud. Tilk tilga haaval.
Et näha mateeria sisemusse, oli vaja teha hulk pisikesi avastusi. Avastus klaasi valmistamisest, selle lihvimisest, optikast, organismide, rakkude, elementaarosakeste olemusest. Oli vaja avastada mikroskoop, elektronmikroskoop ja elementaarosakeste kiirendi. Kuni paljude pisikeste teadmiste kogumina sünnib korraga mingi senise arusaama kokkukukkumine. Mateeria mis seni on olnud reaalsuse etalon, miski mis on käegakatsutav ja kindel, ei olegi seda oma olemuselt. On hoopis määramatu, üsnagi illusoorne, koosnedes 99,9% tühjusest.

Nii ka minu arusaam on niimoodi tilk tilga haaval kogunenud, kuni olen illusioonide taga tegelikku nägema hakanud. Küllap see tegelikus mida praegu näen ka mingi hulga pisiavastuste pärast uuesti millekski pöördub. Milleks pöördub ei tea, kuid olen üsna kindel et pöördub. Ma nimetaks sellist asja -teel olemiseks. Mis ees, ei tea, tead vaid seda millest oled läbi käinud. Aga siiski liigud.

Aga mul tundub, Sind häirib see sõna - teadmine. See oleks kui midagi absoluutset, jäika ja vastanduks tundemaailma õhulisusega. Eks ta ole, definitsiooni küsimus. Mina defineeriks et ka tunded on teadmine. Teadmine sisemaailma olemisest. Sest ega teadmine pole vaid 1+1=2 ja tuumareaktori tööpõhimõte. Teadmine on ka - ma tean mida sa tunned. Ja nagu kokkuvõtlikult võiks öelda, on sisemaailmas toimuv võibolla isegi suurema reaalsusega kui miski asine asi.

Niiet see mida sain teada või mõistsin, polnud vaid üks asi, vaid just sellise kogunemise protsessi tulemus. Vahest kõige olulisem osa oli ehk, nagu nimetan, religioosne kogemus. Aga see nimetus üksi ei ütle midagi, pigem eksitab. Seda niimoodi ära seletada et Sina, või üldse keegi, saaks asjast aru samamoodi nagu mina sain, on üks äraütlemata keeruline ülessanne.

Kogu selle postituse üldine sõnum pole mul sugugi mingi matemaatilise valemi kindlakstegemine millega kõik asjad paika saaks panna. Kaugel sellest. Pigem tahtsin öelda et arusaam "ühtsest maailmast" on sama määramatu ja illusoorne kui mateeria. Need maailmad mis igas ühes meis on. Need erinevad maailmad, justkui relatiivsusteooria olemise dimensioonide mitmekesisus, on tunduvalt reaalsemad.

Muideks, vaatasin oma blogisse kolm minutit peale sinu kommentaari. Mul ei ole mingit pluginat mis kommentaarist märku annaks. Lihtsalt üle tüki aja vaatasin. No mis see Sulle reaalsuse kohta ütleb. Äh!

Kui nüüd kogemata kombel peaks minu jutust jääma mulje nagu ma oleksin justkui kuhugi jõudnud või kindla pinna jalge alla saanud, siis selline mulje on vale.

Anonüümne ütles ...

Sina: Küllap see tegelikus mida praegu näen ka mingi hulga pisiavastuste pärast uuesti millekski pöördub. Milleks pöördub ei tea, kuid olen üsna kindel et pöördub.

Mina: Just nimelt!
Mind ei häiri sõna „teadmine“, vaid hoopis sõna „kokkukukkumine“. Minu jaoks on selles sõnas midagi väga hävitavat ja purustavat, tagasipöördumatut, kindlasti mitte teel olemist või millekski pöördumist.
Ma ei kujuta isegi ette, mis peaks elus või maailmas või teaduse saavutustes nii muutuma, et kõigi oma eelmiste teadmiste taustal võiks ma öelda, et kõik kukkus kokku, kivi ei jäänud kivi peale, mitte midagi polnud sinnapoolegi, kuidas ma teadsin või arvasin teadvat.. Aga see on minu probleem ja hea, et selgitasid.

Sina: Niiet see mida sain teada või mõistsin, polnud vaid üks asi, vaid just sellise kogunemise protsessi tulemus. Vahest kõige olulisem osa oli ehk, nagu nimetan, religioosne kogemus.

Mina: Võib-olla siis sellise kogemuse taustal on „kokkukukkumine“ ikkagi õige sõna. Religioosse kogemuse üle ma lihtsalt ise enam ammu ei imesta, või tegelikult, imestan kogu aeg.

Sina: Muideks, vaatasin oma blogisse kolm minutit peale sinu kommentaari. Mul ei ole mingit pluginat mis kommentaarist märku annaks. Lihtsalt üle tüki aja vaatasin. No mis see Sulle reaalsuse kohta ütleb. Äh!

Mina: Ütleb seda, et see toimib. Ja see on see, mida sel hetkel reaalsusena tajusid.
Selle kohta öeldakse ka , et juhuseid ei ole ja ka see käib religioosse kogemuse alla. Seega ei vaadanud sa mitte juhuslikult, vaid…. Sama jutt siitpoolt vastu, et seda on peaaegu võimatu kirjeldada.
Ma ei imesta selle üle. Olen seda isegi kogenud, et ma tean, nüüd saabus mail, nüüd helistatakse, et täna on postkastis kiri jne. Ma ei aja seda juhuse kaela. Ja ei soovi endale ega teisele juhtmeid külge panna, et midagi mõõta või kaardistada . Ja valemit mõistan ma kahjuks just matemaatlisena, mis pealegi ei ole veel väga täpne kah.

Anonüümne ütles ...

Kuidagi äkki otsa saanud mõttevahetus. Kahju.

Anonüümne ütles ...

Ahhh,siin on midagi hingele!
Esimest korda siia sattunu.

Udo ütles ...

Tere, siiasattunu.
Tänud positiivsust väljendamast. Eks ma hinge pärast seda siin kirjuta jah.

Kui juba siin, lugesin ka ise selle jutu uuesti. Noooooh, õige, aga kehva väljendusoskusega ja kuidagi puudulik. Nagu lapse ümberjutustus poole kõrvaga kuuldud teadusloengust.

Nojah, aga mis siis saaks kui ainult täiuslikud sõna võtaksid. Üsna vaikne oleks.