kolmapäev, 31. juuli 2013

Keeruliselt ja lihtsalt

Ta ütles, ma teen asju keeruliseks.
Aga, mis seal siis keerulist on?

Inimesed, nagu me oleme, on meil millestki puudu. Sest kui poleks puudu, oleksime kõiksus e., jumal. Niikaua kui me veel jumalad ei ole, oleme oma vaimses olemises teel kuskil seal olematuse ja jumala vahepeal. Ainus küsimus mis me enda jaoks otsustama peame, kas sel teel liikuda, või paigal seista.

Pole ju üldse keeruline!

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Et kui liigume sellel teel ja ületame selle, mis meil puudu on, siis saamegi Jumalaks?
Kõlab väga Darwinlikult! Elagu evolutsioon!
Mis meil, inimestel, siis ikka veel puudu on?

Kumb on enne, kas lihtne või keeruline?
Defineeri keerulist!
Vermona

Udo ütles ...

Jah, kui meil enam midagi puudu pole, olemegi jumal.
Seda muidugi juhul kui jumal on kõiksus. Kui ta on ainult kõiksuse osa, siis on kuidagi teisiti. Mina ei tea kuidas.

Evolutsioonis aga on mumeelest rõhk sõnal liikumine, mitte areng.

Mis meil inimestel puudu on? ... Oh jeerum!!

Ühes hiljutises dok filmis räägiti ajast ja ruumist. Ja räägiti et paralleelselt meie dimensiooniga on siinsamas ka lõputu hulk teisi dimensioone, niiet kõikide dimensioonide peale kokku peaks saama kõik võimalikud variandid olemisest.
Aga kuipalju neid siis on?
Kui põhitõed on mumeelest lihtsad, siis neist tõdedest moodustuvad mustrid on oma mitmekesisuses nii arvukad et kujutlusvõime jääb hätta selle numbri kujutlemisega.
Teinekord võib vahe õige ja vale vahel olla vaid üksainus kerge tundevärahtus.
Kas tõesti söendaksime oma kujutlusvõimet proovile panna kogu oleva ettekujutamisega?

Anonüümne ütles ...

Kas Sa ütled ikka veel, et pole ju üldse keeruline?!
Vaimne olemine teel olematusest teiste dimensioonide poole jne (ma ei suuda seda isegi ümber kirjutada)
Päeval tulin mõttele, et see, millest viimati kirjutasid, on parim keerulise definitsioon.

Keeruline on siis, kui jäetakse eelmised mõtted korrastamata, üle mõtlemata, sellest liigne prügi välja sõelumata ja lisatakse aina uusi.
Lihtne on see, millest enam midagi ära võtta ei saa, on teadmamehed öelnud. Ja selleni jõudmine vajavat aega.

Algame aga otsast peale: millest siis inimesel puudu on? Inimesel, kes on küll jumalanäoline, kuid elama seatud siia, maale, koos oma kehaga, mida tal seal mujal vaja ei lähe. Ja siis pole ta nimi ka enam inimene, arvan ma. Seega saame rääkida inimesest kui maalasest, siin ja praegu? Või kuidas?
Tegelikult on minu jaoks need asjad liiga keerulised. Otsin kohti, kus keegi on need juba lihtsaks mõelnud.

Udo ütles ...

Mnjah, ega ma taha öelda et on keeruline või lihtne. Tahan öelda et on keeruline ja lihtne. Et on lihtsad põhitõed, milliseid on võimalik loogiliselt seostada ja mille jaoks on meie vasak aju pool. Ja on keeruline n. ö. muster, mida on võimalik tunnetada, milleks meil on parem aju poolkera.
Mulle meeldis see mõttekujund et mõtlemine meie peas meenutab teinekord prügi. Tõesti, vahel tundub et kõik on segamini ja sassis nagu ..prügi. Mõtlen, see on see n. ö. puuduolev. Oma puudulikuses eksime põhitõdes ja püüdes nende ekslike tõdede peale loogilist maailmapilti ehitada ei tule sest midagi välja. Ainult üks segadus ja prügi. Kuigi asja (parema ajupoolega) tunnetades tunneme et ei peaks ju tegelikult prügi olema.
Nii on meil vaja lihtsust et osata elada oma elu siin ja praegu. Ja on vaja seda keerulist elumustrit et me tajuksime oma puudujääke. Sest puuduolev, see on nagu valguseta koht. Seda pole võimalik näha. Kuid on võimalik tunnetada. Läbi mustri.
Selleks ongi meil vaja suuri tundeid, loomingulise janu kustutamist, teadmisi mitte ainult praegusest vaid ka teistest kultuuridest, teistest ruumidest ja aegadest. Ka arusaama kvantfüüsika tasemel dimensioonide ja olemiste tohutust mitmekesisusest, arusaama jumalast, et meie tunnetatav muster oleks võimalikult selge ja särav.
See ongi see mida pidasin silmas teel liikumise all.
Kuid muidugi on ju ka võimalus elada siin ja praegu. Elada selles seisundis mis oleme ja kaitsta ennast kõige arusaamatu vastu. Mina nii ei taha. Ma arvan see on paigalseis.

HelveL ütles ...

"Selleks ongi meil vaja suuri tundeid, loomingulise janu kustutamist, teadmisi mitte ainult praegusest vaid ka teistest kultuuridest, teistest ruumidest ja aegadest. Ka arusaama kvantfüüsika tasemel dimensioonide ja olemiste tohutust mitmekesisusest, arusaama jumalast, et meie tunnetatav muster oleks võimalikult selge ja särav."

kas see seisund/õppimine/arenemine polegi siis siin ja praegu?

Anonüümne ütles ...

Ütled, et keerulised elumustrid antakse meile selleks, et me tajuksime oma puudujääke. Ja teadmised peaks tagama selle, et tunnetatav muster oleks võimalikult selge ja särav.
Põhitõed (see on vist nö potilkäimise selgeksõppimine, nagu üks särav lektor kunagi väljendas) on vajalikud, kuid et tunnetada oma puudujääke, vajame suhteid, ehk teist inimest.
Inimese puudulikkuse põhjus pole ju kesistes akadeemilistes teadmistes, olemise kõikvõimalike vormide tunnetamises, vaid tema iseloomu ja tegutsemismotiivide lõhestatuses, kaksikmoraalis (üks enda jaoks ja teine teiste jaoks).
Aga nüüd on juhtunud vist nii, et üks meist räägib aiast ja teine aiaaugust, sest olemisest siin ja praegu saame küll erinevalt aru.
On see lihtne või keeruline,polegi tähtis, sest see on lihtsalt üks hinnang, ei muud.
V.

Udo ütles ...

HelveL, jah, see ongi see küsimus.
Meie valikutest siin ja praegu oleneb, oleme õnnelikud või mitte. Kuid mille alusel neid valikuid teeme. Lihtsate asjadega on lihtne, peab tundma seaduspärasusi mille järgi nad toimivad. Kuid enamasti asjad nii ei käi. Enamasti pole meil mingit alust otsustamaks milline on õige valik. Seda on isegi matemaatiliselt Alan Turingu poolt tõestatud. Lihtsalt pole võimalik kõiki tingimuste muutusi ette näha. Matemaatiliselt pole võimalik. Siis otsustame sisetunde järgi. Aga sisetunne, see ongi seesama maailma muster mida tunnetame. Kui minu maailmamuster koosneb ainult siin ja praegu-st, võib väga lihtsalt tunduda et maailm ongi vaid üks suur hädaorg. Kuid kui muster koosneb ka muust ruumist ja ajast, siis on näha et läbi ajaloo on inimene alati kannatanud. Ka praegusel hetkel on maakeral inimesi kellega võrreldes meie elu on lausa patjadel.
Suuremat mustrit nähes pole kannatus enam suur must auk, vaid kui õppetükk. Kannatus enam ei masendab, kannatus õpetab.

See kvantfüüsikast tulenev dimensioonide paljusus võib tunduda uuema aja teadusliku uperpallina. Kuid tegelikult on olemise paljusus meid alati ümbritsenud. Eriti lapse-eas. Või noh, kuidas kellelgi. Fantaasiad ja unelmad, see ju ongi see veidi teisiti maailm mis on siinsamas. Ka see teeb mustri suuremaks.

V- Eks ta ole hinnang jah. Ja, kui juba, siis siit veel üks hinnang. Mulle meeldib et saame olemisest erinevalt aru.
Oleks täiesti kohutav kui me kõik saaksime kõigest ühte moodi aru. Mis mõtet siis suhtlemisel enam oleks.