teisipäev, 30. aprill 2013

Lind


Lind on tagasi.


Istub pesal ja haub midagi. Vaatan kaugelt, lähedale minna ei söenda.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sattusin Su blogile juhuslikult, ja olen tänulik. Sain teada midagi, mida sõnadesse veel kirjutada ei oska, ju siis pole vajagi. Ja mul on hea meel, et linnuke tagasi, loodan, et seekord ikka kaks pesalisi toitmas ja kaitsmas, nii jääb su sõbrale rohkem aega elurõõmude jaoks.

Udo ütles ...

Äääh, juhuslik on asi vaid niikaua kuni me pole aru saanud miks jälle midagi enneolematut juhtunud on. Küll ajapikku kõik selgub.
Ja seekord on jah kaks toitmas ja kaitsmas. Pojadki juba väljas. Eelmine aasta olid pojad alles juuli keskel. Pole need aastat ühte moodi mitte. Äh, midagi pole üht moodi.

Anonüümne ütles ...

Tere! Ja ähhitada võib alati, ka siis, kui juhuslikult on öine aeg:). Enneolematut juhtub elus liiga harva, et seda ootama jääda.

Udo ütles ...

Jah, läks kangesti ähhitamiseks. Üks asi et hommikuse inimese öine mõttetegevus pole just väga terav. Teisalt on ähhitus mumeelest ebamäärasuse- ebakindluse ilming.
Ebamäärasuse ja eksimuste äratundmine mulle aga meeldivad. See paneb muutuma. Kui oled endas kindel ja ilmeksimatu, elad oma elu nagu ühte kindlat rada. Kui oma eksimusi mitte ainult aimad, vaid ka ära tunned, siis midagi muutub. Arvasin enne et see on lihtsalt võimalus muutumiseks. Aga vist mitte. Kui oled oma viga näind, muutud kasvõi vastu tahtmist.
On kaks sõna mis minus võõristust tekitavad. Enneolematu, ja üleloomulik.
Tegelikult kõik mis on, see on. Mida pole, seda lihtsalt pole olemaski. Ja loomulik on kõik mis juhtub. Sest muidu ta lihtsalt ei juhtuks. Nende kahe sõna kasutamine pole mumeelest muud kui võimetus tunnistada enda ebatäiuslikust.

Anonüümne ütles ...

Mis on vead, eksimused? Siiamaani mul see teadmata, ühel hetkel käitud nii nagu oskad ja suudad, tagantjärele hinnangud neid olematuks ei tee, raputa tuhka pealegi niikuisjõuad. Iseasi kuidas neid nn eluvigu mõtestad, siitkaudu see muutumine vist tuleb ja üldse mitte üleöö. Oled mingis oma postituses kirjutanud käitumismustritest ja sellest, et kui soovimatu saab endale nähtavaks, on saadud eeldus muutumiseks. Arvan sama.
Võimetus tunnistada enda ebatäiuslikkust läbi kahe sõna kasutamise? Keeruline (jätan targu need kaks siin kasutamata) on seda üheselt mõista, mul puuduvad sõnade kasutamise osas piirangud. Pean tunnistama siin oma kergekäelist sõnadega ümberkäimist - meenub, et mulle on seda koguni pahaks pandud, kuni selleni, et panen sõnu rääkijale suhu -, küllap kasutan neid rohkem vormimiseks kui sisu edastamiseks. Kahju, kui mööda kribasin, vabanda!
Tead, miks ma üldse söandasin siia postitada, võideldes ise sobiva ja sobimatu piirimail? Kunagi neiueas, ammu-ammu sai keerutatud mingi seltskonnaga vaimudega suhtlemiseks taldrikut; püüdsin meenutada, et kus ja kellega, aga ei midagi, igal juhul tollal asjasse tõsiselt ei suhtunud. Ei mäleta kahjuks täpselt, millise enda küsimuse peale andis taldrik vastuseks siin kasutatud nime „Udo“, kuid mäletan oma pettumist, kuna nimi ei vastanud nn moekuse nõuetele. Juhuslikult blogisse sattununa ja selle nime eest leidnuna, olin tõeliselt hämmeldunud: ma pole kordagi ühtegi inimest veel kohanud, tundnud, kes kannaks seda nime :)

Udo ütles ...

Jah, sellist "Udo" märki on raske ignoreerida. Ja minumeelest ei tohikski.
Olen kord enda märke ignoreerinud. Selles mõttes et jätnud tähelepanu nende peale teritamata. Ja sellest ..
Ühesõnaga, halvasti.
Seda ma nimetan veaks. Kui oled jätnud midagi tegematta ja saanud seeläbi kannatusi, noh, halvasti, aga õpid.
Kui oled seetõttu põhjustanud teistele kannatusi, see on tõesti suur viga.

Aga need vead üldse, no pagan see on niii pikk jutt.

Aga millest võitlus sobiva ja sobimatu piirimail? Ma ei saa aru.

Anonüümne ütles ...

Õnneks kannatusi siin näha pole, ei ühel ega teisel :)
Selle sobiva ja sobimatu kohta: Sinu blogisse oleksin tõenäoliselt süüvinud ka ilma tähenduslikku nime eest leidmata, kuid igasugused postitused oleksid jäänud kribamata, julgust napib ning loomus on selline kõhklev.
Sestap tunnistan, et esimese postituse peamiseks eesmärgiks oli pelgalt huvi äratamine.

Anonüümne ütles ...

jube huvitavad jalad on linnul.