laupäev, 16. märts 2013

Puu otsas kõndiv vares


Seesama vares kes siin juba pikemat aega elab. Suvel rõõmsalt kraaksub ja talvel külma kannatab. Üle õue astudes piidlen ikka teist vahest. Istub ta enamasti seal elektritraadil, umbes meetri kaugusel postist. Ju siis seal kõigub traat tuulega vähem. Või on ehk just selle koha pealt kõige suurepärasem vaade. Või istub ta seal ehk harjumusest. Et juba tuttav koht, või nii. Niiöelda, allub rutiinile, nagu inimenegi seda alailma teeb.
Vares piidleb mind ikka ka, küllap ta mu ära tunneb. Piidlemisega meie suhtlus piirdubki. Temal omad tegemised, minul omad. Aga vahel siiski.
Ükspäev jälle jäin varest vaatama. Kõndis teine puu otsas, no kus ta siis veel kõndima peaks. Paar sammu siia, paar sinna. Kehitas vahepeal õlgu, puhastas nokka või nokkis varbaid, päris täpselt aru ei saanud. Astus jälle paar sammu edasi tagasi ja kehitas õlgu. Saputas sulgi ja sügas ennast kaenla, vabandust tiiva alt, ja kehitas jälle õlgu. Kuidagi väga inimlik oli see ta olemine. Inimene, kellel on mittemidagi tegemisest igavus peal, on just täpselt selline. Nügib varbaga maad, vahib enda ette ja kehitab õlgu. Ega see vares pole alati selline, igavlev. Olen teda näinud küll unistavalt pilku kaugusesse puurivat. Kuid seekord oli üsna selge et igavuse tüdimus teda raskelt vaevab. Vaat kus. Et see seisund nii inimeses kui vareses nii samamoodi välja näeb!

See pole filosoofiline väljamõeldus, vaid kõik nii just täpselt oligi. Ja sel pole midagi ühist sellega mis ma nüüd siia edasi kirjutan.

Vabandust et ma oma eelmise postituse  kommentaaridesse pole midagi kirjutanud. Ega see pole ilus toetavate sõnade peale sedasi vaikselt mossitada. Vahtisin neid klahve küll ja püüdsin neist midagi mõistlikku välja pigistada. Aga ei tulnud mitte.
Eks see lööb pahviks küll kui Teede Ristumiskohal korraga avastad et arvamus enesest kui küllalt laiapilgulisest isiksusest on suure puu asemel vaid pisike oksaraag. Arvasin et mõistan. Arvasin et näen maailma iseendas peegeldumas, kuid tundub, olen näinud ja järginud esmalt seda millest endas puudus. Sellele järgi joostes olen olnud hoolimatu kuhu astun...
 Tühjad kohad endas panevad egoistlikult käituma. Laps kes vireleb tähelepanu puuduses, käitub egoistlikult.
Arvasin et enam vähem juba oskan näha suuremat pilti. Kuid kui vaja ei osanud ma midagi peale hakata.
Piinlik.
Esimese hooga tahtsin mõista püüdmisest hoopis loobuda. Mis kasu on püüda mõista asjade olemust ja kulgemise loogikat, kui vajalikul hetkel sest tolku pole. Kui ma nüüd mõtlen, siis minu elus pole olemise mõista püüdmisest mitte midagi paremaks muutunud. Sisemist rahu, seda on küll tulnud. Kuid muutunud. Ei.
Siis mõistsin et, tõepoolest. Me ei saa end muuta. Me ei saa olla üht moodi ja siis muutuda teistsuguseks.
Me ei muutu lapsest täiskasvanuks. Laps meis jääb ikka alles, lisandub aga midagi mis tasakaalustab lapselikku lihtsameelsust ja rumalust. Ja me teeme täitsa valesti kui püüame lapselikust endas hüljata. Ilma lapseliku siiruse ja uudishimuta muutume ükskõikseteks täiskasvanuteks.
Me ei saa muutuda egoistist altruistiks. Egost loobumine kaotab sideme reaalsusega ja muudab altruistliku heategevuse üsna ruttu kuritegevuseks.
Me ei saa muutuda sõltlasest sõltumatuks. Absoluutne sõltumatus on ükskõiksus.
Mõista püüdmine, ehk olemise loogikast aru saamine, on küll vajalik. Me ei jõua kuhugi kui ei tea et lükates pole võimalik lähemale saada, et positiivne ja negatiivne tõmbuvad, et õun kukub maha. Kuid nende tõdedega pole elus suurt midagi peale hakata. Elus määravad mustrid. Erinevate tegurite vastastikusest koosmõjust tuleneva määramatuse tõttu ei vii tõdedest juhindumine meid kuskile. Seal on vaja tunnetada mustreid. Tõenäoliselt on mul sest oskusest puudus.












4 kommentaari:

Helve ütles ...

Tere tulemast tagasi!

TwD ütles ...

Yay!

Anonüümne ütles ...

Kui ma nüüd mõtlen, siis minu elus pole olemise mõista püüdmisest mitte midagi paremaks muutunud. Sisemist rahu, seda on küll tulnud. Kuid muutunud. Ei.
'''
On küll muutunud. On tulnud sisemine rahu, nagu ütled.
Et kust see siis tuli?
See ongi mõistapüüdmise tulemus.
Sa mõistad juba midagi, mida veel kirja panna ei oska, aga see annab hingele pidet ja tegelikult teeb elu paremaks. Mitte selles mõttes, et nüüd panen kaks tükki suhkrut kohvi sisse... viimaks saan ma seda endale lubada!
Mustrid! Täpselt õige sõna.
Kui neid juba oskad lugeda, siis oled teadjamees.

Udo ütles ...

Olen minagi jõudnud arusaamale et suhe sisemise mina ja välise maailma vahel on enamvähem sama mis suhe põhjuse ja tagajärje vahel.
Olen küll endamisi arvanud et sisemise muutumisel peaks muutuma ka väline, kuid see on vist veidi liig naivistlik mõte, kuigi põhimõtteliselt õige.