laupäev, 21. detsember 2013

Kuulates Heepi

Uriah Heep on minu nooruse muusika. See oli vist 1978, elasin mõnda aega Põltsamaa lähedal Eskul. See oli üksik maja kesk põlde. Juhtus nii et jäin sellesse majja mõneks ajaks üksi elama. Täiesti tühi maja, isegi kardinaid ei olnud. Kleepisin ajalehed akende ette et nii kõle ei oleks. Tühi maja, ei olnud televiisorit, ei olnud mööblit. Olid vaid pann et kartuleid praadida. Ja magnetofon. Siis ma kuulasin selles tühjas majas täielikus üksinduses Heepi.
Ja nüüd siis 2013 kuulan uuesti. Kõlab küll täitsa teistmoodi kui mäletasin. Kuidagi viletsamalt. Kuidagi tehislikult. Ei mäleta et seal tühjas majas see niimoodi oleks kõlanud. Kuigi see mis jääb kõlapildist välja, muusika idee. See on sama. Olen vist hakanud nägema et idee, ja selle väljendus, elavad kumbgi oma elu, omade reeglite järgi.
Ühesõnaga kuulan Heepi ja kirjutan.

Üks aasta on kohe kohe jälle vahetumas. Paras aeg selja taha vaadata. Et mis siis seekord.
Uue auto ostsin. Nojah mis uue, kaksteist aastat vana. Kui arvestada et eelmine on vana kakskümmend, siis jah ikka uuem. Käisime pojaga seda Saksamaalt ostmas. Mitte et see nüüd palju odavam oleks olnud, aga põnev oli, et kuidas see autoäri siis käib ka. Seda põnevust seal ikka oli. Seal kus teadupärast oleks pidanud olema kaks suurt autopoodi, oli nüüd sada väikest kus väikesed mustad mehikesed üritasid omas keeles meile kõikvõimalikku vanarauda pähe määrida. Viimaks, õhtuhämaruses, juba igasuguse lootuse kaotanuna, leidsime ühe mis kõlbas ja mille müüja ka niipalju inglise keelt mõistis et aru sai mida me üldse tahame. Saksamaalt tulema hakates ütles GPS üles, mille peale pusimist siiski õnneks tööle saime, ei kujuta ette et oleks selle maa kaardi järgi ära sõitnud. Varssavis oli nii paks sudu et edasine sõit muutus juba katse eksitus meetodiks. Nii nautisime kohaliku motelli külalislahkust. Polnud vigagi, kui mitte arvestada et akna avamise katsel valgus sealt sisse paks pahmakas briketisuitsu.  Niiet põnev oli. Majanduslikult märkimisvääritu, peaaegu sama hinnaga oleks ka Eestist auto saanud, kuid põnev. Berliin tundus kuidagi mahakäinud, inimesed metroodes olid kuidagi longus. Aga no, see vaid minu, kiirustades autoostja, nägemus. Immigrantidega on neil probleeme. Nagu meilgi. Nagu igal pool. Igaks asjaks on oma aeg ja koht.

Et mis siis veel.

Tundub, Darwinlik maailmaade nagu maailm oleks juhuslikest muutustest valiku läbi toimuv evolutsiooniprotsess, on minus oma viimased otsad andnud. Tühjagi ta on. Tundub mulle, kõik on olemas. Areneb vaid meie nägemise ulatus.


laupäev, 31. august 2013

Universaalne valem

Universaalne valem. Ei ole mina esimene ega viimane kes on seda otsinud. Paljud on seda otsides eksinud ja paljud on seda katsuda saanud. Loogika järgi peaks ta olemas olema. Ülim valem peaks vist inimlikuse tasemel kättesaamatuks jääma, kuid alamatel tasemetel keerukad määramatud süsteemid peaksid lihtsate tõdede alla kogunema küll.

Sest et.
Noh, tegelikult võime ju näha et eksistentsi määrab määramatus. Nii mateeria elementaarosakeste, kui inimlikuse tasemel. Me ei saa määrata elektroni asukohta aatomis, ega meie tegude ja otsuste tagajärgi pikemas perspektiivis ja suuremas plaanis. Võime olla kindlad vaid vaatluse hetkes. Elektroni asukoha näib määravat vaatluse fakt ise ja meie otsus on õige meile teadaoleva piires. Kuid piisab meil vaid pilk teisale pöörata kui elektron on hoopis teises kohas ja meie endameelest tehtud heategu on tegelikult põhjustanud palju halba. Ei aita siin ka teadmiste kogumine olemise loogika kohta, sest mida enam teame, seda selgemaks meile saab kui vähe tegelikult teame.
Eksistentsi loogikat ei ole võimalik modelleerida ega ennustada. Võime vaid anda oma parima ja mitte ära unustada et ettemääratust ei ole olemas.

Ülalmärgitu annab alust oletada et on olemas universaalne valem. Et on olemas lihtne ja selge moodus väljendada eksistentsi kõige erinevamaid tahke ühe lihtsa elementaarse tõega.
Sest. Mitte midagi pole vaid iseenesest. Kõik eksisteerib vastandite paaridena. Kui on olemas olemise ülikeerukas määramatus (ütlen et muster), on olemas ka selle vastand, lihtne tõde.

Näiteks relatiivsusteooria. Keerukas universum kus väiksemad kehad pöörlevad suuremate kehade gravitatsiooniväljas, on taandatud lihtsalt liikumiseks. See mis meile näib pöörlemisena, on tegelikult sirgjooneline!? liikumine. Me ei näe, ja võibolla veel ei suuda mõista ruumi kõverdumist suurte masside läheduses. Nii pole maa näiline pöörlemine ümber päikese tingitud gravitatsioonist, mille olemust arusaadavatel põhjustel pole suudetud tõestada, vaid ruumi kõverusest päikese ümber.
Ja ega see pole ainuke mis meile eksitavalt näib. Näib et päike tõuseb idast ja maandub läände. Näib et inimesed on vaenulikud, kuigi tegelikult on tegu sisemaailmade ühildamatusega.
Näeme ju tagajärgi, põhjusi peame mõistma.

Mingil ajal jõudis minuni läbi budismi teadmine materiaalse maailma illusoorsusest. Siis tundus see arusaam veider ja ulmeline. Mateeria tundus nii käegakatsutav ja kindel. Materiaalsuses valitses tõde ja loogika. Mingitel ühesugustel tingimustel oli tõde alati ühesugune. Ühiskond minu ümber võidutses teadusliku matrialismi edukäigust.
Ideed ja mõtted aga on kui tabamatu välgatus.
Kuid mida vanemaks ja targemaks olen saanud, on see arusaamine minus pöördunud.
See mis minu jaoks on tõeliselt tähtis, ei ole ju materialistlik. Kõik materiaalne on kaduv. Ideed aga ei hävine. Iga tegu algab mõttest. Teaduslik materialism on viinud materiaalsete väärtuste esikohale seadmisele, mis on mõjunud ühiskonna struktuurile. Ühiskond ei ole enam mõtlevad inimesed, vaid korraldus kus vähemus on pannud enamuse enda kasuks tööle. Selleks aga on vajalik olukord kus inimene ei mõtle, vaid järgib midagi. Meelelahutust, meelemürke, iidoleid, parteisid, ihasid ja saavutusi. Inimkond enam ei arene vaid tammub paigal.

Ühel heal päeval alles üsna hiljuti avastasin, et arusaam ühtsest maailmast milles elavad kõik taimed, loomad ja inimesed, on minu jaoks kokku kukkunud.
Noh, maailm ei ole ju ainult metsad, mäed, ookeanid ja taevas. See on ka mõtted, traditsioonid, harjumused, avastused, tõekspidamised. Maailmas elab praegu vist nii kaheksa miljardit inimest. On nii või? Kujutage ette, kaheksa miljardit, ja igaühel on see tõekspidamiste muster veidi erinev. Ja muidugi, igal inimrassil on ühiseid jooni nii väljanägemisel kui tõekspidamiste süsteemidel. Kõikidel kristlastel on mingi suur osa ühine, kõikidel moslemitel jälle teistsugune. Eestlastel on teistsugune kultuur kui venelastel. Kõikidel meestel on midagi ühist, kuid nad on hoopis teistsugused kui naised. Iga perekonna kodune elu erineb detailides, millised väärtusi enam hinnatakse, milline on suhtlemise võimekus jne., jne.. Kuid ka ühes ja samas perekonnas samades tingimustes kasvavad lapsed on olemustelt väga erinevad. Igal inimesel sõltuvalt oma rassist, rahvusest, soost, religioossusest, avatusest, tarkusest ja hingeomadustest on oma nägemus maailmast. Kõigil erinev. Kaheksa miljardit erinevat maailma. Seda hüpoteetilist "Ühist Maailma" ei näe mitte keegi.

Kujutage ette et maanduksime võõral planeedil ja leiaksime seal mõistusega eluvormi. Kujutage et püüaksime neid pöörata oma usku, või püüaksime neid värvata enda parteisse. Kui nad nõus pole siis me lihtsalt hävitaks nad. Liialdatud näide, kuid kas me mitte ei tee nii teiste inimeste, teiste maailmadega.

Võibolla siis kogu see esmapilgul keerukas inimsuhete virvarr ihast, kadedusest, vihast, pettusest, arusaamatustest, sõprusest, rõõmust, kurbusest, üksindusest, tüütusest, ahnusest, ükskõiksusest, üksindusest, enesesalgamisest jne., jne., pole muud kui erinevate maailmade kontakt.
Võibolla siis käib kõik lihtsalt nii nagu see erinevate maailmade puhul ikka käib. Kui tuleme, kas ulatame kõigepealt käed näitamaks et me ei kanna relva. Kas oleme huvitatud sellest võõrast teistsugusest maailmast. Kas õpime seda võõrast maailma tundma või püüame ta lihtsalt teha enda maailma sarnaseks. Kas püüame võõrast maailma enda tahtele allutada. Kas austame võõrast maailma ja kas meis on paindlikust teistsugusust mõista. Kas võõra maailma tundmaõppimine teeb meid rikkamaks. Kas näitame võõrale oma maailma. Kas meis on ettevaatlikust ohu äratundmiseks. Võõras maailmas näeb oht ju hoopis teistsugune välja, kuid ta on siiski oht. Kas selle ohu hirmus ei ehita me mitte enda maailma ümber kõrgeid müüre. Tundes ennast seal taga kindlalt, kuid üksi. Kas suudame aktsepteerida kõigepealt iseenda maailma. Võibolla põgeneme kõigepealt enda maailma eest. Väljamõeldud maailmadesse. Unustuse maailmadesse. 

Võibolla oleks kõik hoopis lihtsam ja kergem kui me ei püüaks suhelda läbi "Ühise Maailma". Kui me looks otsekontaktid.

Vahel elavad inimesed kogu elu koos kuid jäävad siiski võõraks. Minumeelest seepärast et nad suhtlevad läbi "Ühise Maailma". Vahel aga sa ei tea inimese elust suurt midagi, kuid vaid kas või üksainus otsekontakt, kasvõi üks südamest südamesse jutt, ja tundub nagu tunneks teist juba kogu elu.

teisipäev, 20. august 2013

Vihma ei ole olnud

Laman voodis ja vihm krabistab vastu plekk-katust. Mitte ägedalt trummeldades ega vaikselt tibutades, vaid just parajalt niipalju et meloodilist sahinat tekitada. Laman voodis ja kuulan seda sahinat. Kuhugi pole kiiret. Midagi pole vaja teha. Kuulan vaid vihma.
Muidu on ikka olnud et olen vihma oodanud või vihma kartnud. Oodanud kui maa kõrbeb, ja kartnud kui kuivad puud õues või on muidu asjatoimetusi mis vihma kardavad. Nii on toonud vihm nii rõõmu kui vastumeelsust.
Kuid seekord pole mingeid emotsioone. On vaid vihmasahin.
Ammu ei ole niimoodi olnud.

Enne kui vihmapiisk mu katuseplekini jõuab, on tal päris pikk tee kukkuda. Mõtlen kuidas vesi sealt ülevalt kõrgelt pilvest oma teekonda alustab ja siis mitme pika minuti pärast vastu minu katust plärtsatab, teel õhust tolmu ja saastet kaasa haarates. Mõtlen auravale merele kust see vesi üleüldse pilveni on jõudnud. Mõtlen et ka meres on kõiksugu prahti mis auruga kaasa ei tule vaid meres aegamisi põhja setib. Nii käib see vesi ringi, puhastab maad ja õhku ja joodab teele ette jäävaid organisme. Mustus jõuab maapinnale ja maa saab mustaks. Mustast maast saavad taimed, taimed meelitavad putukaid, putukad on toiduks konnadele ja lindudele, need omakorda jälle toiduks kellelegi. ja nii on kogu maa kaetud elu ringkäiguga.  Minuga kaasa arvatud. Mina olen vihm ja tundub et hoopis mina sahistan seal katusel.
Ammu ei ole niimoodi olnud.

kolmapäev, 31. juuli 2013

Keeruliselt ja lihtsalt

Ta ütles, ma teen asju keeruliseks.
Aga, mis seal siis keerulist on?

Inimesed, nagu me oleme, on meil millestki puudu. Sest kui poleks puudu, oleksime kõiksus e., jumal. Niikaua kui me veel jumalad ei ole, oleme oma vaimses olemises teel kuskil seal olematuse ja jumala vahepeal. Ainus küsimus mis me enda jaoks otsustama peame, kas sel teel liikuda, või paigal seista.

Pole ju üldse keeruline!

teisipäev, 30. aprill 2013

Lind


Lind on tagasi.


Istub pesal ja haub midagi. Vaatan kaugelt, lähedale minna ei söenda.

laupäev, 16. märts 2013

Puu otsas kõndiv vares


Seesama vares kes siin juba pikemat aega elab. Suvel rõõmsalt kraaksub ja talvel külma kannatab. Üle õue astudes piidlen ikka teist vahest. Istub ta enamasti seal elektritraadil, umbes meetri kaugusel postist. Ju siis seal kõigub traat tuulega vähem. Või on ehk just selle koha pealt kõige suurepärasem vaade. Või istub ta seal ehk harjumusest. Et juba tuttav koht, või nii. Niiöelda, allub rutiinile, nagu inimenegi seda alailma teeb.
Vares piidleb mind ikka ka, küllap ta mu ära tunneb. Piidlemisega meie suhtlus piirdubki. Temal omad tegemised, minul omad. Aga vahel siiski.
Ükspäev jälle jäin varest vaatama. Kõndis teine puu otsas, no kus ta siis veel kõndima peaks. Paar sammu siia, paar sinna. Kehitas vahepeal õlgu, puhastas nokka või nokkis varbaid, päris täpselt aru ei saanud. Astus jälle paar sammu edasi tagasi ja kehitas õlgu. Saputas sulgi ja sügas ennast kaenla, vabandust tiiva alt, ja kehitas jälle õlgu. Kuidagi väga inimlik oli see ta olemine. Inimene, kellel on mittemidagi tegemisest igavus peal, on just täpselt selline. Nügib varbaga maad, vahib enda ette ja kehitab õlgu. Ega see vares pole alati selline, igavlev. Olen teda näinud küll unistavalt pilku kaugusesse puurivat. Kuid seekord oli üsna selge et igavuse tüdimus teda raskelt vaevab. Vaat kus. Et see seisund nii inimeses kui vareses nii samamoodi välja näeb!

See pole filosoofiline väljamõeldus, vaid kõik nii just täpselt oligi. Ja sel pole midagi ühist sellega mis ma nüüd siia edasi kirjutan.

Vabandust et ma oma eelmise postituse  kommentaaridesse pole midagi kirjutanud. Ega see pole ilus toetavate sõnade peale sedasi vaikselt mossitada. Vahtisin neid klahve küll ja püüdsin neist midagi mõistlikku välja pigistada. Aga ei tulnud mitte.
Eks see lööb pahviks küll kui Teede Ristumiskohal korraga avastad et arvamus enesest kui küllalt laiapilgulisest isiksusest on suure puu asemel vaid pisike oksaraag. Arvasin et mõistan. Arvasin et näen maailma iseendas peegeldumas, kuid tundub, olen näinud ja järginud esmalt seda millest endas puudus. Sellele järgi joostes olen olnud hoolimatu kuhu astun...
 Tühjad kohad endas panevad egoistlikult käituma. Laps kes vireleb tähelepanu puuduses, käitub egoistlikult.
Arvasin et enam vähem juba oskan näha suuremat pilti. Kuid kui vaja ei osanud ma midagi peale hakata.
Piinlik.
Esimese hooga tahtsin mõista püüdmisest hoopis loobuda. Mis kasu on püüda mõista asjade olemust ja kulgemise loogikat, kui vajalikul hetkel sest tolku pole. Kui ma nüüd mõtlen, siis minu elus pole olemise mõista püüdmisest mitte midagi paremaks muutunud. Sisemist rahu, seda on küll tulnud. Kuid muutunud. Ei.
Siis mõistsin et, tõepoolest. Me ei saa end muuta. Me ei saa olla üht moodi ja siis muutuda teistsuguseks.
Me ei muutu lapsest täiskasvanuks. Laps meis jääb ikka alles, lisandub aga midagi mis tasakaalustab lapselikku lihtsameelsust ja rumalust. Ja me teeme täitsa valesti kui püüame lapselikust endas hüljata. Ilma lapseliku siiruse ja uudishimuta muutume ükskõikseteks täiskasvanuteks.
Me ei saa muutuda egoistist altruistiks. Egost loobumine kaotab sideme reaalsusega ja muudab altruistliku heategevuse üsna ruttu kuritegevuseks.
Me ei saa muutuda sõltlasest sõltumatuks. Absoluutne sõltumatus on ükskõiksus.
Mõista püüdmine, ehk olemise loogikast aru saamine, on küll vajalik. Me ei jõua kuhugi kui ei tea et lükates pole võimalik lähemale saada, et positiivne ja negatiivne tõmbuvad, et õun kukub maha. Kuid nende tõdedega pole elus suurt midagi peale hakata. Elus määravad mustrid. Erinevate tegurite vastastikusest koosmõjust tuleneva määramatuse tõttu ei vii tõdedest juhindumine meid kuskile. Seal on vaja tunnetada mustreid. Tõenäoliselt on mul sest oskusest puudus.