esmaspäev, 24. september 2012

Vanaisad

 Kui keegi peaks seda juttu lugema juhuslikult või lihtsalt uudishimust, siis ma väga palun, ärge tehke seda. Kes on pidanud blogi sisemise otsingu sunnil, võib siit ehk leida mõtlemisainet. Võibolla.

Voldemar ja August olid minu vanaisad. Kui ma endale umbes kaheksa aastat tagasi sellise nime võtsin, no tegelikult täitsa lambist, polnud mul aimugi mida selline nimevalik võiks tähendada ja kuhu sellise nime all kirjutamine võiks välja viia. Kuid ta viis. Kuigi ka teekond ise on pakkunud rahuldust. Olen kohanud väga huvitavaid inimesi. Kuid ennekõike on see olnud minu sisemise otsingu tee. Ja samuti kui "selle suve sõber" mulle teatamas käis, on elus etappe. Nad algavad ja lõpevad. Ja siis nende lõppedes algavad jälle uued. Nii on mul ka praegu tunne et Voldemar-August on oma töö teinud ja tuleks lasta tal minna. Sest see kuhu praegu jõudnud olen, omab tähendust just minu üle-eelmise põlvkonna seisukohast. Tegelikult küll Voldemari seisukohast. Kuid küllap poleks ma jõudnud sinna kus olen ka ilma Augusti toetuseta.
Kuid asjast.
Olen näinud põhjust mis ikka uuesti ja uuesti minu elus mulle samasuguse mustriga kannatusi toob. Ja mina omakorda põhjustan kannatusi oma lähedastele, mulle olulistele inimestele. Põhjus on mustris mis on minu sees, mis on disharmooniline, mis tõmbab ligi teisi minu mustri suhtes vastandlikke disharmooniaid, ja kuna muster pole harmooniline ega loov, on kannatused paratamatud. Arvasin et selle mustri on minu sisse loonud teised, kuid ma eksisin.
Kindlasti on inimeses palju disharmoonilisi mustreid. Kuid arvan, üks on kõige suurem, põhiline.

Kes on minu blogi lugenud, on kindlasti märganud mustrit mille ümber minu mõtted keerlevad. Inimsuhted, avatus, mees ja naine, vastandite tasakaal. Mees ja naine kui vastandite tasakaal. Just see tasakaalutus on minu enda sees. See tasakaalutus minus eneses on korduvalt rikkunud minu elu ja minu olen teinud haiget teistele. Arvasin et see on tulnud minu lapsepõlvest kui olin umbes seitseteist. Olin oma tärkavas seksuaalsuses ja iseenest mõista tundsin kirglikku huvi kõige sellise vastu. Ükskord juhtus et mu ema leidis minu peidetud porno. Me istusime köögis ja ema oli kuri. Mida ta mulle täpselt ütles, ega ma ei mäleta, kuid mäletan halvustavat suhtumist mehelikku seksuaalsusesse. Nüüd ma mõistan et kogu tolle aja suhtumine oli selline. Mida võiski üks nõukogude aegne töölisnaine teada näiteks tantrismist, või seksuaalsuse pühadusest India templites. Kuid minusse jättis minu mehelikuse häbistamine sügava jälje. Arvasin et sellest sai alguse minu mehe ja naise tasakaalutuse muster, kuid ma eksisin. Tegelikult sai see alguse palju varasemast lapsepõlvest. See juhtum oli vaid esimene disharmoonilise mustri kordumise ahelas. Arvasin selle oleva loonud teised. Kuid ei. Mina ise. Mina ise olin endas selle mustri loonud.
Ma ei mäleta kui vana ma siis olin. Küllap olin täiesti iseenda mäletamise alguses. Mäletan isa silmi mis alkoholiuimas olid kalgistunud ja kaotanud viimseni oma inimliku hingesoojuse. Mäletan ema silmi mis selle hingesoojuse puuduses üha enam ja enam tuhmusid. Tundsin meeletult kaasa emale ja vihkasin isa. Vihkasin nii südamest et soovisin talle halvimat mida lapse süda võis ette kujutada. Nii ma lõin enda sisse mustri mis ülistab naist ja vihkab meest. Vastandite tasakaalutuse mis kogu minu elu kõige erinevamates vormides on kannatusi tuues kordunud.
See on tõesti sügavalt minu isiklik tragöödia ja võiks väita et midagi nii isiklikku avalikku blogisse kirjutada on ebaeetiline. Kuid ma pole nõus. Sellepärast et, kuigi see muster on minu enda loodud, ei tekkinud ta tühjast kohast. Minu isa ja emaga poleks nii läinud kui neis omakorda poleks see tasakaalutuse muster olnud. Neis mõlemas. Nii isas kui emas. Ma ei tea, mis põhjustas tasakaalutust isas, kuid tean, miks see oli emas. Tema isa, Voldemar, oli ka alkoholisõltlane. Minu vanaema kasvatas minu ema ja tema õed vennad üksinda. Üks ja seesama muster kordub põlvkonnast põlvkonda. Ja mitte ainult peresidemeid pidi, vaid kandub kõigile kes sellise mustriga kokku puutudes kannatusi saavad. Ja kui mina sellest mustrist ei vabane, kandub see edasi minu lastele. Ja kõigile neile kes nende tasakaalutusest kannatusi saavad. Nii kanduvad mustrid läbi aja ja ruumi ja ühendavad meid kõikki. Nii nagu vesi ühendab maakeral kõike elusat. Saades kannatustes valu me põgeneme või püüame peitu pugeda. See on nii inimlik. Nii võib tunduda et disharmoonia mustritest põhjustatud kannatusi polegi tegelikult nii palju. Kuid nad lihtsalt on peidus, me ei näe neid. Tegelikult nad on peaaegu igaühes meis, ainult neis kes on pühakud, ei ole. Kui me neid kannatusi ei peidaks, siis me teaks et nad on olemas ja oskaks neid näha ja neist aru saada. Siis nad ei leviks mööda maakera nagu nad praegu levivad. Nii olen ju ka mina olnud oma disharmoonia mustri pime järgija kuni siiani. Võibolla ma poleks sellest praegugi aru saanud, kuid ma põhjustasin oma mustrit järgides suure kannatuse. Põhjustasin teisele inimesele kannatust ja valu mille kõrval mu enda kannatused on vaid kahvatu vari. Ma ei saa midagi olematuks teha ega muuta, saan vaid andestust paluda. Ma ei saa pugeda vabanduse taha et ma ju ei teadnud. Kui ma oleksin tõsiselt enda sisse vaadanud, mitte vahtinud pea laiali ringi, oleksin kindlasti ju seda näinud. Olin ju isegi siia sellesse blogisse selle "Mure" üles kirjutanud. Targutanud pikalt ja laialt vastandite tasakaalu teemadel ja ometi jätnud tähelepanuta selle tasakaalutuse mustri enda sees. Mul pole mingit vabandust ega põhjendust, ainult andestust võin ma paluda.

Et mu jutt ei jääks poolikuks kirjutan, et ega siis ainult disharmoonia mustrid ei levi. Ka harmoonilised mustrid levivad ja paljunevad. Kui meile keegi naeratab, saab rõõmsamaks kogu meie päev ja ka me ise hakkame naeratama. Lapse silmadest paistab ehedus ja see ehedus lööb puhtaks meie kasuahnusest saastunud hinge. Vihm trummeldab vastu katust ja tuletab meelde et kõik käib ikka ringi ja ringi ja ringi. Kui me vaid võtaks vaevaks vaadata enda sisse, ega seal pole midagi mis seda vaba ringlemist takistab.

6 kommentaari:

vd07 ütles ...

Leidsin.

Voldemar-August ütles ...

Mida Sa leidsid? Kas oma vigase mustri?

Hundi ulg ütles ...

Annan lihtsalt teada, et lugesin Sinu juttu päris mitu korda. Mõtlemapanev.

sjgelle ütles ...

Lugesin ka mitu korda. Pani mõtlema jah.

Voldemar-August ütles ...

Hundi ulg ja sjgelle- ega jah pole siin öelda midagi. Oluline on märgata ja olla märgatud.

vd07- vabandust rumala küsimuse pärast, olin juba unustanud kuidas ma seda juttu alustasin.

Helve ütles ...

Nimi on oluline. Olulisem kui ma näiteks oma "mina" otsingute alguses arvasin. Lastes lahti ühest nimest, lased lahti ka ühest etapist ja asemele saab tulla uus.
Eelnenud etapid ja nendest väljaulatuv muster jääb hea õppetunnina seljataha.

Nii ma arvan, sest minuga on nii toimunud.