kolmapäev, 5. september 2012

Bush

Istusin pakule ja toetasin selja vastu seina. Nahk oli märg ja käed tudisesid. Puudelõhkumine ei ole sugugi kerge töö. Füüsiliselt raske ja vaimselt vähenõudlik. See-eest väga stressimaandav. Kui maailm on pahupidi pöördunud, pole paremat teraapiat. Saab korraga nii midagi lõhkuda kui midagi luua. Talveks küttevaru nimelt.
Raadiost tuli Kate Bush-i "Cloudbusting".
http://www.youtube.com/watch?v=eLLENYukPno&feature=bf_prev&list=AL94UKMTqg-9DEOH-QOTIHl5Ke1EDoyi_v
 Kuulasin teda viivu, silmad kinni. Siis avasin silmad. Miski oli väga teisiti. Tuul puhus, oksad liikusid ja linnud lendasid. Tuul liigutas vahtralehi ja nende liikumise sahin sahises samas rütmis keelpillidega. Rong veeres oma raudsetel ratastel ja nende liikumise rütm ühtis trummidega. Sajad tonnid aurustunud vett roomas mööda taevast ja selle meeletu masinavärgi vibratsioon läks muusikaga kokku. Linnud lendasid sünkroonis muusikaga ja kogu eluslooduse kõikumine tuules ja kes teab milles veel, oli kui tants muusika saatel.
Korraks trügis pähe mõte et ehk pole minu mõistusega enam kõik korras. Kuid selle mõtte ekslikus jõudis mulle päris kiiresti kohale. Otse vastupidi. See mis enne seda maailmast minuni jõudis oli vaid hale virvendus. See mida ma praegu tundsin, see just oligi reaalsus. Selline see maailm ongi. Kõik liigub ühes rütmis ja kõik on omavahel seotud. Vaid me ise oleme enamus aega häälestusest väljas ega oska seda tajuda.
Kuid vahest siiski.
Aga võibolla peabki nii. Et vaid vahest.

Kommentaare ei ole: