kolmapäev, 22. august 2012

Piiri peal

Sealt poolt ma ikka niidan, mitte küll nii tihti kui korralikuks muruks vaja, kuid piisavalt et käija saaks. Ja seal ma käin. Eriti sügiseti, kui kreegid valmis saavad. Muidu ka ikka käin, vaatamas kuis puud kasvavad ja teinekord lihtsalt õhtul õues kõndimise mõttes. Seal on hea kõndida, rohi on madal, ja seepärast ka, et seal ma olen harjunud käima.
Siinpool ma ei käi. Siinpool on rohi pikk ja siinpool pole mul mingeid asjalikke tegemisi. Täna ma käisin, siinpool. Käisin tegelikult ka asja pärast. Käisin raudrohtu korjamas. Sumpasin seal kõrges rohus ja imestasin siinse rikkaliku floora üle. Nii palju erineva kuju, värvuse ja lõhnaga. Nii erinevad, nii palju, nii metsikud. Seisin kesk seda rikkust ja tundsin end kui teises maailmas. Ometi vaid paar meetrit siinpool piiri.
Sealpool piiri aga on vaid niidetud rohi.

2 kommentaari:

vd07 ütles ...

Hea lugu. Kogu maaelu haljastus on mitte piiri, vaid kahe eri möttelaadi väljund. Juba oma kymmekond aastat vaatan Heikki Zova Saaremaale ehitatud ökomaja pilte. Ja loen tema mötteid, ka haljastusest. Väike löik, aga kui täpne: "Haljastus pigem on meie jaoks küsimus, mida jätta tegemata, sest loodus on ju teinud ja teeb ka edaspidi oma kujundustööd. Tuleb lihtsalt tahta seda näha. Meie lähiümbruses ei ole põlismetsa ega "miljonikrooniseid" vaateid merele, küll aga väga liigirohke taimestik/---/.
Alustaimestik on hämmastav. Erinevad taimed ilmuvad ja kaovad vastavalt aastaajale, muutuvad värvid ja kõrgused. Esimene laine kevadel on kollane ja koosneb nurmenukust, edasi sinine-violetne, siis valge, siis tumekollane - käpalised, karikakrad, metsmaasikad, naistepuna, pune ja hulk minule tundmatuid taimi. Kuni sügise pruunid, tumerohelised. Aga siis paneb niiskus särama sammalde rohelise suurtel kividel. Läbi suve õitsemine toob kohale igas suuruses ja mustris liblikaid, kiile, mardikaid. Pean meie aia osaks ka üle maja kulgevat kurvitsate lennurada, mis suveööl on jälgitav ainult tänu nende lendu saatvale prääksumisele.
Oleks ju jabur lükata see kõik tasaseks, külvata muru peale ja kulutada aega niidukiga põristamisele ning lillepeenarde rohimisele. Et sulatada ehitus loodussesse võimalikult valutult, tõstsime käiguteed maapinnalt lahti, ehitades postidele toetatud laudteed".
Edasivaatamist leiad ka internetis, mina ostsin aastaid tagasi arhitektuuriajakirja, ainult selle Zova maakodu pärast.

Voldemar-August ütles ...

Just nõnda. Kui sirgeks ja muru, on asi palju vaesem.
Samuti ju ka inimesega. Tsiviliseeri ta ära ja ta on palju vaesem.