teisipäev, 31. juuli 2012

Selle suve sõber

 See suvi ei erine palju eelmistest. Suvi, nagu saja meetri jooks. Kevadel saad hoo üles ja sügisel oled finišis, lõõtsutav ja väsinud. Suvised asjad on vaid kui vilksatus silmanurgast. Kahju, suvi on mu lemmik aastaeg. On soe, värviline ja lõhnav. Pole vaja pugeda ruumide soojusesse ega riiete kammitsetusse. Saab tunda omal paljal nahal õhu liikumist, päikese suurust ja pisikeste putukate jalgu ja hambaid. Eks olen oma elatud aastate jooksul õppinud nautima elu ka aja kiirusest hoolimata. Kuid. Vahel tahaks väga seista aja kõrval ja vaadata kuis ta kulgeb. Selle asemel et lasta ajal end järgi lohistada.
Täna aga olen üksi kodus ja tahaks teha midagi endale. Midagi mis oleks väärtuslik mulle minu enda olemasolu tundmisel. Mõtete jutuks kirjutamine sobib selleks tegevuseks suurepäraselt. Üks jutt ongi juba ammu tahtnud välja saada. Nüüd ehk.
Lugu on ühest sõprusest mis sai alguse sellel suvel. Ja arvatavasti ka lõppes sel suvel.
Ma arvan. Ma ei tea.
Jah .. palju me sest elust üldse teame. Enamus teadmistest ongi vaid tagantjärgi tarkus.

Meie kodu ümber on alati olnud linde kes annavad tooni rohkem kui juhuslikud läbirändajad või lihtsalt linnud naabrusest. Üks aasta oli selleks linavästrik kes kuidagi ei tahtnud aru saada et see koht on ka minu kodu, ma elan siin, ja ei kujuta talle ega tema pesale mingit ohtu. Järjepidevalt püüdis ta haavatut teeseldes mind oma pesast ( ja minu kodust) eemale meelitada. Mitu aastat on selleks vares kes madallennu ja valju kraaksumisega kogu aeg tähelepanu üritab püüda. Ju ta siis on üks edev vares.
Selle suve hakul uitasid õuel kuldnokad. Kõndisid tähtsa näoga (no minu arvates) mööda vasttärganud muru ja püüdsid akendest sisse piiluda. Nende visa uudishimu ja eriti muidugi lähedus akendel, ärgitasid ka minu tähelepanu ja nii püüdsin neid alailma pildile tabada. Mõned korrad isegi, võiks öelda, õnnestunult.

Ju nad siis plaanisid oma pesa meie õuele ja püüdsid aru saada, kas kohalikud elanikud on ka mõistlikud inimesed.

Ühel hommikul leidin ukse kõrvalt surnud kuldnoka. See oli üsna šokeeriv, sest lind oli just kohe välisukse kõrval, ja selleks ajaks olid nad juba jõudnud nagu natuke tuttavaks saada. Niiet, linnu surm puudutas kuidagi lähedalt. Miks ta suri, ei tea. Väliselt ei paistnud midagi viga olema, niiet see ei saanud olla mõni naabrite kõutsidest.
Ei tea.
Korraks vilksatas peast läbi ka mõte tuua kaamera ja surnud linnust pilt teha, kuid see mõte tundus kuidagi pühaduserikkumisena. Selle asemel tõin labida ja matsin linnu tagaaeda. Sel ajal kui auku kaevasin ja kinni ajasin, sahistas keegi kõrval rohus. See oli teine kuldnokk. Mida ta võis sel hetkel tunda. Või mida ta võis minust mõelda, ei tea. Kuid selle matuse läbi sai alguse meie omavaheline teineteise eksistentsi teadvustamine. Mina oma inimkeeles nimetaksin seda sõpruseks küll.



Mingil ajal tekkis minu töö koha katuse alla linnupesa. Tegelikult on see ühest küljest avatud varikatus ja selle katuseveere serva sisse oli igati mõstlik ja mugav ehitada üks vihma eest kaitstud pesa. Kuid sel pesal oli üks suur viga. Nimelt ehitas lind selle pesa ajal kui mina oma järjekordsel nädalalõpu laadareisil olin. Nädala algul aga olin ma tagasi ja hakkasin jälle tööle. Tolmu ja müra kohe palju. Linnule selline lärm kohe kuidagi ei sobinud, nii kolis ta kõrval katusealusesse kus ma puid hoian. No muidugi ei olnud see kolimine inimese mõistes. Ta lihtsalt ehitas sinna uue pesa. Ega ma kohe sellest aru saanudki et pesa on nüüd uues kohas, kolm meetrit eemal. Lihtsalt üks päev hakkas kostuma imelikku viginat. Tükk aega kuulatasin ega mõistnud, mis hääl see ometi olla võiks. Siis aga hakkasin märkama kuldnokka kes pidevalt edasi tagasi saalis. Ikka vurr ühes suunas ja siis vurr, nokk vihmausse täis, tagasi. Ja seal see pesa siis oligi. Kolm ammuli nokka ootamas.

Ega linnuperele eriti ei meeldinud et ma neid seal piilumas käisin. Vanalind minu juuresolekul pesale ei tulnud, ja pisikesed tardusid hoopis. Kui sain nii ligi hiilitud et pisikesed mind ei märganud, oli näha küll kuidas nad seal vigisesid ja trügisid. Aga niikui natukegi häält tegin, valitses täielik vaikus. Ja mitte üks liigutus. Mõelda vaid, ise nii väikesed, aga millise enesealalhoiu oskuse on juba ära õppinud. Või on see neil ehk õppimatagi selge.
Nii me seal siis töötasime suure osa suvest. Mina meisterdasin toole ja laudu. Lind tassis väikestele usse. Mina hööveldasin, lihvisin, saagisin ja liimisin. Tema aga muudkui tassis usse. Ikka minu katusealusest mööda tagaaeda, ja siis tagasi.  Ühte ja sama teed. Küll seal pidi ikka palju usse olema. Kui vahest istusin käsi puhkasin ja lind mööda lendas, lehvitasin talle. Tundus et ta märkas.

Internetist lugesin et kuldnokkadel mõlemad vanemad hoolitsevad  pojukeste eest. Tema siis näed pidi üksi toime tulema.

Vahel tõi lind kuuldavale üsna närvilisi häälitsusi. Tiut- tiut, tiut- tiut. Midagi oli ilmselgelt pahasti. No muidugi, naabri punasekirju kõuts hiilimas. Kõšš, et sa kaod. Kui jälle seda ärevat tiut- tiut kuulsime, juba teadsime, jooksime kohale kasse peletama.
Küllap sõber märkas.

Ükspäev oli mul sealt linnupesa juurest kuurist üht puujuppi vaja. Otsisin seal parajasti paraja suuruse ja kujuga tükki, kui korraga miski vastu mu kinga rabistas ja kostus kole siutsuv hädakisa. Hüppasin eemale.
Üks poeg oli pesast väljas. Õnnetuse aimduses tõmbus süda kokku. Kas tõesti olin nüüd kogemata meie väikesele sõbrale viga teinud. Linnupoeg kösstas vaikselt ega liigutanud. Vanalind tõi kuuldavale oma hädakisa. Tiut- tiut- tiut. Mina olin nüüd see pahategija. Väga halb tunne oli. Tulin sealt üsna kurvalt tulema.
Mõne aja pärast aga märkasin vanalindu muru peal hüppamas. Ussikesed nokas. Ja näe. Linnupojuke hüppas  seal samuti, emalt sööki lunides, või oli see isa, ega ma ei tea.
 Oh, jumal tänatud.

Pesas oli neid nüüd kaks.

Aga kes see seal sae taga saepurus vääksub. Süüa, süüa. Ja vanalind muidugi toob ussikesi ja topib ammuli noka vahele. Püüdsin siis neid avatud nokaga vääksatusi pildile saada. Isegi õnnestus. Söögi üleandmist aga pildile ei saanud. Kuigi nüüd olid linnud läinud juba palju julgemaks ja enam mind niiväga ei peljanud kui alguses.

Pesas on nüüd neid üks.

Aga seegi on varsti väljas ja koperdab puude vahel. Üks tehniliselt väga vilets foto isegi õnnestus söögi üleandmise hetkest. Mis siis et tehnuiliselt kehv. Aga milline hetk!!


 
Päev aga lähenes õhtule. Pojad olid nüüd pesast väljas ja kassidele kättesaadavad. Mõtlesin isegi kas peaks nad pessa tagasi viima. Kuid ega tea, kas see oleks õnnestunud. Ja pealegi, looduses nad saavad ju hakkama. Kui mina nüüd nende looduses väljakujunenud elukorraldust ümber kujundama hakkan, siis pole nad enam vabad linnud. Siis pole me enam võrdsed sõbrad, vaid mina oleksin justkui heategija, ja nemad minu heategudest sõltujad. See pole enam võrdsus.
Pidin, raske meelega küll, leppima sellega mis tuleb või tulemata jääb. Üks pojuke istus saepurukotil. Neid pisikesi oli üsna mugav pildistada. Nemad veel ära joosta ega lennata ei osanud, nii istusin lähedal olevale pingile ja valmistusin pikemaks pildistamiseks. Kaamera aga arvas heaks peale ühte fotot just tühjaks saada.
Nii ma siis seal lihtsalt istusin ja vahtsin linnupojakesega tõtt. Oli juba õhtu ja mina üsna väsinud, nii ma ei kiirustanud lahkumisega. Pealegi, võis arvata, selle öö üleelamine selle linnupoju elus on üsna oluline ja ohtlik.  Püüdsin siis seda talle öelda. Ütlesin et ta end hoiaks ja et ma hoian talle pöialt et tal sel ööl kõik hästi läheks. Kuidagimoodi kiskus mõte ja jutt ka mu enda murede peale ja kurtsin siis oma rasket elu sellele saepurukotil kükitavake linnupojakesele. Kuidagi kergem hakkas kui sai rääkida kellegagi kes tõesti tundus minu jutust hoolivat. Või ....  Ah mis. Väljas aga kiskus juba hämaraks. Soovisin talle siis veelkord minupoolset toetust ja läksin ära magama.

Hommikul esimese asjana püüdsin linnupoegi leida. Ühe leidsingi. Mõne aja pärast nägin veel ühte, väheke eemal. Või oli see seesama. Ega ma oska neil näo järgi vahet teha. Et siis kas oli see üks linnupoeg, või erinevad. Kas kolmandal oli ka õnnestunud öö üle elada.
Ega ma ei tea.

Sel päeval nägin veel mitu korda kuidas vanalind pojale rohu sisse ussikesi viis.
 
 
Pojukesed aga sulandusid väga hästi keskkonda.
 
 Ja kui ma juba seal kaameraga passisin, tegin mõned pildid ka pilvedest.
Õhtul lendas lind minust suisa kahe meetri kaugusele, istus tooli seljatoele, keeras pea viltu, vaatas mulle otsa ja tõi kuuldavale oma äreva häälitsuse tiut- tiut. Kuid midagi oli seekord teisiti. Tavaliselt oli hädakisa seotus kassiga ja lind ise hüppas ka äravalt ringi. Seekord aga istus lind ühe koha peal. Vaatas mind, ja säutsus. Tiut- tiut. Ei saanud kuidagi kahelda et sõnum oli just mulle mõeldud. Kuid, mida võis see tähendada. Püüdsin tunnetada, kuid ei osanud. Siis tõusis lind vurinaga õhku ja madallennul lendas ära. Tavaliselt kui ta usside järgi käis, ma tegelikult ei näinud, kuhu ta lendas. Seekord aga lendas ta sirgelt sellises suunas et nägin teda niikau kui silm veel seletas. Ta lendas kaugele. Ära. Siis ma mõistsin. See oli hüvastijätt. Küllap kõlab ka inimeste hüvastijätt üsna sarnaselt kui hädasolija hüüd. On need ju mõlemad elu tumedamalt poolelt.

Tegelikult küll nägin seda lindu veel paaril korral. See hüvastijätt ei tähendanud otseselt ära minemist. See oli kui ühe eluetappi lõpp. Ja küllap olin minagi osake selle linnu pesitsemis eluetapist.

Kord veel kuulsin tuttavat hädakisa tiut- tiut, ja kohale joostes oli seal muidugi üks kass kellele tuule alla tegin. Seal samas oksal, mitte enam maas rohul, umbes minu silmade kõrgusel, vaid meetri kaugusel minust, oli poeg. Vanalind lendas tema juurde ja pani talle söögi nokka. Sealsamas, minust vaid meetri kaugusel. Alguses ei usaldanud vanalind isegi pesale minu juuresolekul läheneda. Nüüd olin ma tema usalduse välja teeninud.

Sellel aastal tegime kirsimoosi. See oli esimene aasta kus seda teha saime. Eelmistel aastatel on linnud alati kirsid enne ära söönud kui need päris punaseks saavadki. See aasta aga oli teisiti.
Ei tea kas tõesti ...
Pesa on tühi. Keegi enam ei vigise ega krabista. Keegi ei saali edasi tagasi. Kuidagi kurvavõitu. Aga selline on see elu. Midagi tuleb, midagi läheb. Võibolla seda käiski lind mulle ütlemas.
 
  


 
 
 

 


6 kommentaari:

Linda ütles ...

Kui südamlik ja tore kohtumine, eluseik, õppetund, sõprus ja mida kõike veel! Niisugustel eluhetkedel ja sellise sõpruse puhul tuleb inimesele õnne soovida. Palju õnne!

Voldemar-August ütles ...

Aitäh.

Helve ütles ...

Südamlik ja ilus lugu. Väga heaks jutuks saanud.

vd07 ütles ...

Ma mötlesin tykk aega selle loo peale. Sest meilgi oli suvel kontakt musträstaga (http://lauapealne07.blogspot.se/2012/07/suvemosaiik.html).
Kass oli meie ja lindude (söpruse) vahel. Ega linnud meid kartnud, pidev kätsatamine käis kassi pärast. Ja see omakorda hoidis nendest körvale. Meie suur kakleja kass kardabki linde tegelikult.
Kahjuks olid linnukesed puuke täis, lugesin Wikist ja kogesime omal nahal puuriida juures, kus neil pesa oli.

Kaamos rules! ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Voldemar-August ütles ...

Küsimuses, kumb kumba rohkem mõjutas, pole minul ka mingit kindlat seisukohta.
Ei tea.
Ma tahaks loota et see oli võrdselt.

Need elavad hinged kes ühe inimese elust läbi käivad on mumeelest väga oluline osa sellest rikkusest millest kunagi kirjutasin. Nende enda sisse lubamine aga nõuab mumeelest tasakaalu. Sest suur osa neist eludest on nii üürikesed. Vaid headusele ülesehitatud maailmapildis võib selline asi üle jõu käija.

Puukide suhtes ei oska ma midagi öelda. Oli lindudel neid või mitte.
Mind puugid miskipärast ei taha. Mul ei ole kunagi ühtegi puuki olnud.
Ptüi- ptüi.
Ma vist pole maitsev.