kolmapäev, 16. mai 2012

Ruuduline aken

Mingit tahtmist ei olnud teki alt välja tulla. Teki all edasi lõdiseda ka mitte. Väljas oli juba valge ja niikuinii oleks aeg sättima hakata. Roomasin siis välja öösel kokkukraabitud tekikuhila alt mis oma suurusest hoolimata küll eritilist külmakaitset ei pakkunud. Värisevi käsi pugesin riietesse ja tõmbasin luku kurguni kinni. Soem ei hakanud mitte sugugi. No mida hullu küll. Päike tungis tuppa läbi aknaruutude ja läbi seina lae vaheliste pragude. Rõduuksel puudusid liistud ja makrofleksist olid linnud matti võtnud. Selle toakese soojapidamine oli vaid sümboolse tähendusega. Seevastu mis vaade aknast avanes. Miljonieurone. Arvesse võttes seda kahtekümmet euri mis me toa eest maksime, oli puhaskasum lausa mäekõrgune. Kui ainult nii pagana külm poleks.
Tõmbasin kardinaräbala eest ja imetlesin. Meri vaid kümnekonna meetri kaugusel. Luiged üritasid lendu tõusta. Kuid mitte väga. Üks kalamees tõmbas võrku ja pardid sukeldusid. Sukeldusid. Kujutlesin kui külm võis see vesi seal olla. Kui külm ja kui märg. Minul puudus vähimgi soov kasvõi nägu pesta. Nemad aga sulistasid nagu oleks see kõige loomulikum tegevus. Ja päike. Nii puhas ja särav. Taevas oli täis tipitud ümaraid pehmeid pilvetorte, mis olid nii paraja tihedusega et päiksekiired nende vahelt vabalt läbi mahtusivad, kattes mere ja tema asukate askeldused kuldse säraga. Tükk aega seisin ja vaatasin seda ilu. Vaatasin ja värisesin.
Ühekorraga adusin et elu, päikesepaiste, pilved, meri ja pardid. See kõik on seal väljas. Mina aga oleks justkui eemal. Vaatamas elu läbi ruudulise akna.