esmaspäev, 19. märts 2012

Üle õue


Üle õue .. pole ju palju .. kümmekond sammu. Aga ikka, pidin ma selle nüüd siis maha unustama. Jookse jälle. Vahel ajab hinge suisa täis. Otsi seda ja otsi teist. Tööd ennast ei saagi suurt tehtud, muudkui otsi igatsugu värke kokku. Õu on ka kuidagi libedaks läinud, vaat et ei kuku suure tormamisega. Sajab vist midagi ülalt taevast. Selle rutuga ei panegi tähele mis ümberringi toimub. Mõtted jooksevad mööda mingit kindlat rada ja nägemine ka on kui silmaklappidega hobusel. Silmad käivad vaid seda rada mis mõte ette ära on planeerinud.

Taevast aga sajab lund. Üsna kummaline. Nüüd kus asi juba kevadeks pöörab ja paljast maad on rohkem kui lumevaipa, sajab sellist lund. Valgeid suuri räitsakaid. Nii valgeid, nii aeglaseid. Nad nagu ei tahaks mustale maapinnale oma erkvalgeid kehi langeda lasta, püüdes nüüd gravitatsiooni trotsides õhus heljuda veel niipalju kui vähegi võimalik. Nii aeglaselt, nii aeglaselt.
Peatun .. ja vaatan ringi.
Sajab lund.

3 kommentaari:

ArvoS ütles ...

Mõnus ;-)

Voldemar-August ütles ...

Mnjah, see maailm on tegelikult ju päris ilus. Kui vaid peatuks ja vaataks.

ArvoS ütles ...

Saaks vaid seda ajanatukest kuskilt juurde ;-)