pühapäev, 12. veebruar 2012

Naturalismist

Nõndamoodi et. Kui millegagi pikemalt tegeled ja seeläbi asjasse süvened, hakkad nägema üha rohkem ja rohkem. Et minu "Inimeste" fotofaili on nüüdseks kogunenud nii ligikaudu tuhat fotot, näen minagi nüüd enam kui selle tegevuse alguses.
Tõsi ta on et need fotod on tehtud inimeste endi teadmata. Ja sellega on nüüd probleem küll. Mitte et ma oleks inimesi salaja varitsenud. Seda mitte. Fotod on siiski tehtud avalikus ruumis. Kuid siiski. Luba pole küsitud. Ja kuna fotod pole dokumentaalsed ega kunstilised vaid peegeldavad inimese olemust, on nad inimese seisukohast sügavalt isiklikud. Võiks öelda et privaatsed. Ja privaatsuse rikkumine pole eetiline. Tõesti pole.
Kuid siiski pole see privaatsus nii üheselt võetav. Et puutumatu, ja jutul lõpp. Privaatsusel on ka teine pool, esimesega vägagi vastandlik.

Kui inimene kaamerale ei poseeri, kui ta parajasti ei suhtle, ei mõtle, ei püüa, ei taha. Kui ta on iseenda olemises, jääb fotole midagi mida võiks olemuseks nimetada. Et seda olemust pildile saada tõepoolest lihtsalt ei ole muud võimalust kui pildistada inimest tema enda teadmata. Väidetavalt peaks inimese olemuse pildile saama ka kokkuleppel. Mnjah. See on nüüd üks eikellegimaa hall tsoon kus pole päris täpseid piire. Kuid minumeelest pole see põhimõtteliselt võimalik. Ebareeglipärasust võib küll ette tulla. Kuid üldreeglina pole see siis enam inimese olemus mis pildile jääb. Muidugist pole mingit standardit mis on olemus ja mis ei ole. Väha tihti peetakse ju inimese olemuseks seda millest teda näha on. Mida ta suudab või millele ta on pühendunud. Kuid need inimese tahud on siiski saavutuslikku laadi ja suunatud ego ja välismaailma suhtele. Inimese olemus aga peaks olema inimese muster tema vabas olekus. See on see tingimus mis eristab. Kui inimene suhtleb, muutub ta empaatia läbi  osaks ka teisest inimesest. Kui inimene tunneb endale suunatud tähelepanu, siis ta kas püüab ennast näidata soodsamas valguses. Või teine võimalus tõmbab endale ette maski. Et inimene ei näitleks ega ei maskeeruks, peab suhe suhtluskaaslasega olema väga usalduslik. Ma mõtlen ikka tõeliselt sügavat usaldust. Ja kui tihti seda siis ette tuleb.
Siis ongi et inimene omas vabas olemises ongi vaid siis kui ta mõtteis millegi poole ei püüdle, ega ei tunne kontakti teiste inimestega. Selline olukord pole üksnes üksiolemise läbi. Ka rahvamassis viibides on inimene väga tihti omas olemises. Sest kuhu peita ümmargust kivi. Muidugi kivisele rannale. Kuhu peita tõde. Lõputusse informatsioonitulva. Inimene on üksi nii üksinduses, kui tihedas rahvamassis. Ja foto toob inimese vaba olemise hästi välja.
Sattusin juhuslikult peale ETV vestlussaatele "Kahevõitlus". Saade mida ma üldjuhul ei vaata, kuid siis "juhtusin". Elle Kulliga. Juttu oli näitlemise erinevustest kinos ja teatris. Ta ütles et kino profiil on hoopis teistsugune kui teatris. Kinos tegelikult ei olegi vaja eriti näidelda. Kinos on vajalik sisse elamine. Kinos ei saa valetada. Kaamera toob selle välja. Nii ka fotodega. Foto toob selgemini välja inimese olemuse. Seda muidugi vaid ülalkirjeldatud vaba olemise tingimustes.

Tunnistan et ma kohe ei saanud aru et inimese olemuse pildistamine on tema privaatsuse rikkumine. Pean siin ikka silmas eetilist, mitte juriidilist rikkumist. Inimese olemus on minu arusaamist mööda üks suurimaid väärtusi. Ja tundus imelik et midagi mis on nii väärtuslik peaks peidus olema. Võibolla minu vanuse ja soo omadustest tingitult ei tunne ma vajadust enda olemuse varjamiseks. Keegi näeb kuidas ma mõtlen. Või kuidas ma tunnen. Või kuidas ma paljalt välja näen. Mis siis. Ma ei tunne vajadust eksponeerida. Ma ei tunne vajadust varjata. Üsna tihti tunnen vajadust jagada. Aga see on juba hoopis teine teema. Tunnen vajadust mitte näidata, varjata tähendab, suhteid lähedaste inimestega. Kuid seda mitte enda, vaid teiste pärast. Kuid ma saan aru küll. Privaatsuse tase on hoopis erinev kui sa oled vana mees, nagu mina, või näiteks noor tüdruk.
Olen juba niipalju vana taipamaks et mina kui seesugune ei ole ideaal. Ma ei ole lõputu ilus, otsata tark, ja ma teen vigu. Kuid need omadused ei põhjusta vajadust end peita. On isegi parem kui mu vead on nähtaval. Siis võib ehk juhtuda et keegi kes minus hoolib, ütleb mulle minu vea. Et ma ka ise oskaks seda näha.
Olen mõelnud et olemuse varjamise tase oleneb eetiliste vastuolude suurusest inimese enda sees. Kuid see on juba nii suur ja sügav teema et ma seda siinkohal ei puudutaks.

Kõige suurem olemuse varjamise argument on  n. ö. röövlid. Ideaalühiskonnad eksisteerivad vaid utoopilistes teoorites. Reaalsuses on alati mingi pisike protsent inimesi kes mingil põhjusel ilmajäetuna eetikast ja empaatiast, on võimelised himustama teiste inimeste materiaalseid ja vaimseid väärtusi. Nende eest on tõepoolest vajalik oma olemust varjata. Kuid see on kahe teraga mõõk.
Enamus inimeste probleemidest on n. n. nõiaringi laadi. Mingi põhjus tingib mingi tagajärje. Tagajärg hakkab omakorda suurendama põhjust. Tekib nõiaring millest pole pääsu. Et niimoodi ei juhtuks on vajalik aktsepteerida vastandite tasakaalu. Iga asi on millegi jaoks hea ja millegi jaoks halb. Nii ka olemuse varjamine aitab kaitsta end n. n. röövlite vastu. Kuid kui teha olemuse varjamine e. privaatsus, absoluutseks tõeks, saavutame n. n. läbipaistmatu ühiskonna. Ühiskonna, mille liikmed kannavad pidevalt maske niiet on võimatu aru saada mis on nende olemuses. Selline ühiskond on ideaalne pinnas röövlitele kes pettuse läbi väärtusi endale ahnitsevad. Kui inimeste olemus oleks nähtav, paistaksid petturid silma juskui valged varesed suures kraaksuvas parves. Vajalik on muidugi ka oskus inimolemust vaadata ja näha. Seegi oskus aga ei tule iseenesest, vaid vajalik on praktika. Kust me seda praktikat saame. Kas tõesti läbi meedia edastatavatest mängufilmidest kus pole midagi tõelist, vaid illusioonid. Või siis ehk läbi tõsielusarjade !?!! Kuidas arendada seda omadust kui inimolemuse näitamine on ühiskonnanormide poolt seatud põlu alla.

Inimolemus on väga tähtis ka inimese enda sees. Kui saab harjumuseks mitte end näidata väliselt, hakkab see mõjuma ka sisemusele. Inimene võõrdub iseenda tunnetamisest. See aga on koht kus kasvab õnnelikus. Kui pole enam sisemist mina, pole pinnast õnnelikuseks. Inimene hakkab seda otsima väljast. Jah, midagi seal väljas tõesti on. Kuid kõige tõelisem, kõige väärtuslikum õnnelikus on inimese enda sees. Väljast võib leida vaid aseaineid.

Üheks silmadeavajaks oli minu jaoks dok. film Tiibeti laama otsingutest. "Õige lapse otsingutel" ((Unmistaken Child, Iisraeli 2008). Oli vapustav näha inimeste reaktsiooni sellele et neid kaameraga filmiti. See reaktsioon puudus peaaegu täielikult. Vaadake meie ühiskonda. Kui ilmub kuskil inimene kaameraga lähevad inimesed puiseks ja krampi. Neil on ebamugav et neid kaameraga vaadatakse. Seal aga oli inimestel sellest vaatamisest ükskõik.

Kuni siiani ma pole päris täpselt aru saanud naturalismi ideest. Tundus nagu oleks põhiline end paljaks võtta. Nüüd ma saan aru. Oluline on mitte varjata olemust. Nii välist, kui sisemist.

28 kommentaari:

Tiiu ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Tiiu ütles ...

Väga huvitav tekst, asjalik. Ilusad, targad ja veatud on inglid, inimestes kõikides on vigu ja teatavasti tark õpib teiste vigadest, rumal mitte. Mõtlesin ise samuti palju eile sellele teemale, kui koduaknast naaberpoisse filmisin ja pildistasin, blogisse pilte üles laadisin. Kuna mind ennast on pildistatud minult luba küsimata ja pildid ripuvad Internetis ja ma ei pahanda, siis eeldan seda teisteltki. Samas saab ju enamasti paluda, et võta maha. Tohutult paljud fotod oleksid olemata, kui neid tohiks vaatamiseks panna vaid siis, kui luba küsima hakata: kustutada tuleks ajaloolised arhiivid, enamus pressifotodest, fotod massiüritustest jne. Marokos (ja küllap mujalgi)lasid end inimesed meeleldi pildistada, kui ainult raha saavad. Ausal inimesel pole midagi varjata ja kes ennast häbeneb, see võiks mõelda, miks. Olen alati jõudnud järeldusele, et vastutan oma tegude eest ja võtan tule enda peale, kui keegi peaks pahandama. Mu mehe armukesed käisid aastaid salaja mu blogi lugemas ja pilte vahtimas , kuid kui nendega avameelselt suhelda soovisin, varjuti. Päris kurb, kui me ei teaks midagi Epust, Voldemar-Augustist, Kukupaist, Innost ja Irjast - mida me siis elust üldse teaks? Seda välist klantsi, mida varjajad meeleldi produtseerivad? Ma küll tahtnuks, et mulle keegi noorena oleks elust avameelsemalt rääkinud. Ma küll tahan teada tõde. Isegi siis, kui mulle öeldaks, et oled inetu ja kole vanaeit. Sest alati on keegi,kes meid armastab ja kes ütleb vastupidi - kes vaatab armastusega, see halba ei näe, öeldi videos, mille üleeile blogisse panin. Ja see on ju sulatõsi.

Absoluutne tõde on olemas,paljudes valdkondades, ainult väheseid neist me teame. Lihtsaim näide on see, et päevale järgneb öö või iialgi ei tule pärast kevadet talve.Armastuse seadused on samuti absoluutsed.

Voldemar-August ütles ...

Ma mõtlen, inetuks teevad meid meie vead. Ja see kuidas me siin ja praegu vigadega ringi käime on enam kui veider. Me ei oska neid näidata, me ei oska neid vaadata, ega oska neid arusaadavaks teha.
Lühidalt, me ei oska vigadega ümber käija.
Äkki peaks seda õppima.

See inimolemuse varjusurma küsimus on oma käegakatsutavuse puudumisest olenemata siiski väga oluline.
Kui me ei tea ja tunneta oma sisemist olemust, on ka välismaailma väärtuste tunnetamine häiritud.
Läbipaistmatus ühiskonnas lokkav korruptsioon on lõhkunud väärtuste süsteemi. Ja just see on minumeelest inimkonna allakäigu tõeline põhjus.

Bianka ütles ...

Võib-olla ei saa ma su mõttest päris täpselt aru, aga kisub kangesti vastu vaidlema. Pildistamine ja luba küsimine on omaette teema, millesse praegu ei süvene. Aga see, et pildil inimese olemus välja tuleb, kõlab minu jaoks küll ülepaisutatult. Ma ütleks, et inimene on pildil kas vabalt (kui ta ei tea, et pildistatakse) või kramplikult, kui ta poseerib. Kusjuures need, kes seda piisavalt harjutanud on, ei ole ka poseerides ebaloomulikud.

Aga kas inimese olemust õnnestub pildile tabada, on minu jaoks küsitav. Eriti võhivõõraid pildistades. Üks kunagi meeldejäänud ütlemine oli selline, et oma ihulikku palet kanname kõigile nähtaval, aga meie hinge palet on vaid armastus näinud... Olen nõus sellega, et pildile võib jääda meeleolu, aga olemus ... Kamoon!

Tooksin kasvõi näite iseendast. Mulle on looduse poolt kaasa antud selline nägu, et huulenurgad on allapoole. Nii et kui keegi mind salaja pildistab, siis paistan tõsise, võib-olla isegi pahurana. Kas see tõesti ongi mu tõeline olemus? Ise arvan, et olen suhteliselt rõõmsameelne inimene, teistega suheldes ja naerdes mul pole morn nägu. Nii poseerin ka fotodel naeratusega, sest arvan, et see peegeldab mu olemust hoopis paremini. Aga võib-olla ma eksin ennast määratledes?

Lindakivi ütles ...

minu jaoks on suur ebakõla selles, et blogi autor on ju tegelikult anonüümne kirjutaja, kes ei esine oma õige nimega. aga soovib, et inimesed tema ümber ei varjaks end ja oma olemust.
Allika-Tiiu võib mu meelest naabripoisse pildistada ja neid pilte blogisse panna, ilma et ta nn privaatsusreegleid rikuks. ta on ju oma blogis oma nime ja pildiga. nii nagu ajkirjanikud ja fotograafid, kes oma fotosid inimestest avaldavad.

Voldemar-August ütles ...

Meeldivate inimestega on alati meeldiv vaielda.
Mu kulmud oleksid kerkinud juuksepiirist tunduvalt kõrgemale kui kõik kes seda juttu lugesid noogutaksid üksmeelselt ja ütleksid, ja- ja, me teame küll mida sa mõtlesid. Ja mõtleksid täpselt sama asja nagu minagi.
Olen kindel et kui jutt oleks vähe loetavamas kohas koputaks enamus inimesi otsaette ja ütleks et see mees on lolliks läinud. Kuskil Tiibeti kloostris aga oleks sellele vaadatud kui naiivsusele ja süvenetud omavahel ägedalt žestikuleerides vaimsuse nüansidesse milledest meiesugused lääne materialismi keskel üleskasvanud pole undki näinud. Mina kui meeste ja naiste vastandlikuse eest võitleja väidaksin et naised näevadki asju palju füüsilisemast vaatepunktist kui mehed. Ja meeste ja naiste sarnasuse eest võitlejad lööksid mind sellise mõtte eest risti.
Lindakivi, Sa näitlikustasid mu mõtet hästi. Mis tähtsust on minu nimel, see on ju siiski vaid kokkuleppeline sümbol. Minu mõtted on need mis määravad mu olemuse ja need on siin. Minu nimi seoks mind keskkonnaga, lähedastega. Ja seda ma tõepoolest avalikult ei taha näidata.
Kuid minu jutt käis olemuse kohta. Ja minu olemus peaks siin blogis nähtaval olema, niihästi või halvasti kui olen suutnud seda väljendada.

No näed, nüüd ma väitsin isegi et mõtted määravad olemuse, kuigi ennist väitsin et olemus tuleb välja siis kui inimene midagi ei mõtle. Pole kindlaid piire. Kindel on, et peale füüsilise olemuse on inimeses veel palju tasandeid. On tunded ja emotsioonid. On mingi muster mis on summa sünnipärastest eeldustest ja eluaja kogemustest, mis määravad emotsioonide ja mõtlemisviiside suundumuse. Ja on veel sügavamaid mustreid. Kõik nad on inimeses koos ja seotud, niiet ühest võib välja lugeda teist ja vastupidi.

Kas suunurgad on üles või allapoole, on mumeelest seotud emotsionaalse tasandiga. Ja emotsioonid, need on siiski reaktsioon e. mingi mõjutuse tagajärg. See ei ole see olemuslik pilt mis on inimeses vabas olekus.
Kas see tõesti on nähtav, või ainult minu ettekujutus, kes küll oskaks täpselt öelda.

Lindakivi- kas inimesed oma olemust varjavad või mitte, ei ole minu soovida. Küll ma aga näen selle mõjutusi ühiskonnas. Näen kuidas inimeste enamus tantsib käputäie kasuahnete pilli järgi. Näen et see tants pole pelgalt kellegi huvide jalge alla tallamine. Näen et tervikuna viib see inimkonna huku poole.
Niiet küsimus pole minu soovides, vaid selles ka elu maal jääb püsima.

Aga piltide ülespaneku osas olen Sinuga nõus. Nagu oled ehk tähele pannud. Siis ma enam ei pane neid pilte üles.

Bianka ütles ...

Sa tõesti ei saa aru, mida ma öelda tahan. Kui ma olen omaette, kas mõtlen mingeid omi mõtteid või lihtsalt olen, siis kui keegi ligi astub, on tema küsimus tavaliselt, et mis sa mossitad ;) Wtf, ma EI mossita, mul lihtsalt pole hetkel mingeid emotsioone, aga mu nägu on selline! Ja kuna ma seda valearvamust isiklikult nii palju kordi olen kogenud, siis ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et olemus on väljapoole näha. Mõnikord ehk ongi, aga enamasti EI OLE. Ilusa inimese ilmed on hoo-ooo-pis midagi muud kui mitte nii korrapäraste näojoontega inimese ilmed. Ilusa inimese lahke ilme (ükskõik kas keegi teda vaatab või mitte) on väga paljusid arvama pannud, et ta ongi hea inimene. Võib-olla on, aga võib-olla mitte. Fifty-fifty.

Voldemar-August ütles ...

Bianka- tõenäoliselt ma tõepoolest päriselt ei taipa mida Sa mõtled. Arvan et omajagu on siin soolist erinevust. Sest alailma olen tõesti tunnetanud kuis naisterahvastele on ilu moment oluline. Mõistan selle loogilist põhjust, kuid mul puudub isiklik kogemus. Ilu on minu jaoks nii suhteline substants, et selle põhjal on võimatu midagi arvata. Minu jaoks palju täpsem määratlus on näiteks see, et kui kellegi silmadesse vaadata, siis kui kaugele näeb. Kui näeb silma läikivat pinda siis see inimene on külm ja enesessetõmbunud. Kui silma sisse vaadates näeb kaugele, siis see inimene on suure hingega.

Aga mis tasemel on Su suhted nende inimestega kes Sinu enesessetõmbumises mossitamist näevad? Sest inimesed ka ju vaatavad teist inimest erineval tasemel.

Pealegi kahtlustan, me ei mõtle selle olemuse all päris sama asja. Need ei ole iseloomuomadused, võimed, sotsiaalne staatus, majanduslik olukord, mida mina olemuse nägemise all mõtlen.

Bianka ütles ...

Vahe on selles, et kui minu käest küsib mu tuttav, et mis ma mossitan, siis ma selgitan, et ma ei mossita. Aga kui mind pildistab võhivõõras kui mossitavat naist, siis on see vale hinnang mu olemusele. Asi pole mitte naiste soovis ilus välja näha, see on lihtsalt üks näide sellest, et vaatamisega (pildistamisega) inimese olemust ei taba.

Voldemar-August ütles ...

OK, aga kuidas siis on võimalik inimese olemus tabada? Või näiteks, kas Sinuga ei ole vahest nii et Sa pelgalt inimesele vaadates tunnetad kas tasub teda usaldada või mitte. Või peab seda tingimata kuidagi teistmoodi kontrollima? Usaldad Sa mingeid muid meetodeid rohkem kui esmamuljet?

Bianka ütles ...

Loomulikult on ka minu jaoks oluline teatud tunnetus teise inimese kohta, aga kas seda just pildi pealt näha on, see on küsitav. Ja ilma inimesega suhtlemata ma küll mingeid otsuseid vastu ei võta tema sisemise olemise kohta. Pelgalt vaatamine on see nö. esimese pilgu tunne (olgu armastus või eemaletõukumine), aga osutuge see hiljem tõeks või mitte, ei ole ikkagi ainult vaatepilt (foto), vaid midagi enamat, mida saab tunnetada vaid samas ruumis viibides.

Tegelikult mulle väga meeldivad sinu pildid inimestest, nii palju kui ma neid näinud olen. Aga ma tahan öelda, et sa oled hästi tabanud meeleolusid ja situatsioone, aga nende inimeste olemuse kohta ei julgeks ma küll midagi väita.

Voldemar-August ütles ...

Tänud.
Ega minagi väida seda olemuse väljapaistvust absoluutseks tõeks. Pigem on see tendents või tundmus, et kuskil seal suunas on tõde.

Muideks ka minule on üsna tihti öeldud et ma mossitan. Kuigi uitan vaid omas mõtteis. Minule on siiski jäänud tunne et sellistel juhtudel on mind vaadeldud üsna pealiskaudselt.

Lindakivi ütles ...

inimese olemust ei määra ainult tema mõtted või hetkeline tabamus fotol.
ka mitte lühiajaline silmavaade või lühiajaline ühes ruumis viibimine.
inimest ei saa määratleda halvaks või heaks. see oleks subjektiivne. samamoodi mitte ilusaks ja inetuks, vigadega ja vigadeta inimesteks.
mulle veana näiv käitumine ei pruugi selle või mõne teise jaoks viga olevat.
kõik on suhteline.

Lindakivi ütles ...

just, pealiskaudsuseni ma välja tahtsingi jõuda.
sama pealiskaudne arusaamine inimese olemusest on ühel ainsamal hetkel tabatud fotopilk temast.

Voldemar-August ütles ...

Ma ei ole nõus et kõik on suhteline. Näiteks. Kui kasuahnete programm viib inimkonna hukuni, siis pole selles midagi suhtelist. See on absoluutselt inimkonna väljasuremine.
On tõesti inimeses vigu mis on suhtelised. Kuid absoluutsed vead on ka.

Pealiskaudsus pole mitte objektis, vaid on vaatlejas. Ka kõige lihtsamas asjas võib näha kogu eksistentsi tõde. Küsimus on selles kas seda tõde näha osatakse.

Voldemar-August ütles ...

Ka kõige lihtsamas asjas võib näha kogu eksistentsi tõde. Küsimus on selles kas seda tõde näha osatakse.

Hakkasin mõtlema. See võib küll filosoofiliselt ilus tõde olla. Aga kas tal meie reaalelus ikka on väärtust.

Kaamos ütles ...

Kui nüüd päris algusest alustada, siis see, et me kanname suheldes pidevalt maski on vist tõde (kuna ma ei usu absoluuti, siis pole ükski mu eeldus surmkindel :))
Millal me oleme alasti? Olemuse poolest, nimelt.
Olete vaadanud pilte ülimast rõõmust, ekstaasist või erakordsest raevust? Need on tõelised tunnete aktifotod. Ma küll päris hästi ei usu, et üks pisike hetkejäädvustus inimese olemuse lõpuni paljastab, aga usun, et fotograaf, kes pildistatava tadmata temast kui "ümmargusest kivist teiste kivide seas" pilti teeb on sama inimest natuke enne ja pisut pärast pildi tegemist vaadanud, aga siis näeb juba palju rohkem. Samas jah, pilk petab. Ma ei usu, et täiesti valetab, aga pisut võib petta saada küll.
Samas...
Viimasel ajal on mulle tihti öeldud, et mul on murelik nägu peas. Ka siis, kui ma enese arust olen rahulik ja peaaegu ehk õnnelik. No ma vaidlen vastu küll, aga kas mitte hoopis mina ei eksi? Kui väga sügavale iseendasse pugeda, siis jah, ma olen pidevalt mures, ma ei saa seda endast enam välja.
Paistab, et mu sisemine olemus lammutab ennast läbi maski välja, tahan ma seda või ei. Vastu vaidlemine on lihtsalt üks tükk sedasama maski, mida ma kivalt näo ette venitada püüan.

Lindakivi ütles ...

OK, olen siis Sinu mõistes pealiskaudne vaatleja, sest ei näe ühesainsas fotos kogu inimese olemust.
näide:
siitsamast kõrvalt vaatab naeratava näoga vana naise, Allika-Tiiu pilt.
olen isegi ta blogi aeg-ajalt lugenud, kuid olemust pole ikka tabanud.
mis teha, on saamatuid! :D

vuuduu ütles ...

Ma näen, Voldemar-August, et oled ikka kimpus probleemiga, mille yle me mötteid vahetasime yhe fotojahi teema all:) (Tolle lingi oleks vöinud siia juttu yles panna, sest praegune on minu meelest selle arutelu mötteline jätk).

Oli väga huvitav, ka mina tegin tookord teatava pöörde (nn sinu kasuks)- seda kyll oma mötetes hiljem, aga see kirjatykk siin...on minu meelest vana asja (pseudo)psyhhoogiline kaitseköne.

Jutt on fotokunstist ja mitte lihtsalt kroonikast, eks ole?

Köik, mida ytlesin tookord siin: http://pildidniikuijutud.blogspot.com/2011/12/fotojaht-hobi.html tundub mulle praegugi öige. See on nn fotograafi ja objekti suhtestus ilma mingi keerulise psyhhoanalyysi vöi tundlemiseta.
Pööre minu mötetes tuli siis, kui kommentaator "inxu" ytles väga lihtsalt:

"Mulle väga meeldivad ja on alati meeldinud sinu inimeste pildid. Arvan, et need pigem kajastavad hetkeemotsiooni kui inimese olemust. Poseeritud pildid on armsad ainult oma lähedastest ja ilusad proffidest. inimesed võiks mõista, et nad polegi kunagi sellised, nagu oma pilditegemise-näoga.
Keep going!"

Nimelt - sa pildistad HETKEEMOTSIOONI. Ja miks mitte! See on ju tore. Kuna sa pildistad salaja, siis on see nagu turvakaamera kiretu pilk - selle vahega, et teed valitud löike oma suva kohaselt, mis tunduvad sulle töde ilmsikstoovad kaadrid.
See nn töde aga ei ole kohe kindlasti pildistava sisemine olemus vöi sisemine töde vöi mida iganes eriliselt sygavat.
Aga sa tahaksid seda sygavust tabada ja see vaevab sind; ja eriti ka see, et möned (mina sh) on seda meelt, et nii see pole vöimalik.

Ma rääkisin sulle tookord, et fotograafil on ca kaks pöhilist meetodit, töin näiteid.

Aga ma ei rääkinud tookord rahvuste omapärast ja see asjaolu on sulle kaasmaalasi pildistades nii komistuskivi kui mötteainet pakkuv eripära. Kui sa pildistaksid mönes muus riigis, jääks see jutt siin ehk yldse ära?
Vahe on suur, kui sihid kaameraga Kapa-Kohila laadal vöi Londoni sydalinnas. Viimases ei peaks end varjamagi, sest keegi ei liiguta kulmugi.
Ma jätaks need sygavad sihemise olemuse jutud ära ja teeks (kui ise oskaks portreefotot) head fotokunsti, nagu möned säravad eesti fotogurud on varemgi teinud :). Ja ka dokumentaalne kroonika on omal kohal. Ma arvan, et pole vöimalik ilusa jutuga yhte teiseks rääkida.

PS. väike "s" sönas "sina" pole austuse puudumine, vaid näitab, et ma ei ela Eestis ega Saksa kultuuriruumis.

vuuduu ütles ...

"Tean liigagi hästi - ja see vaevab mind üha enam - et mistahes fotograafiline akt inimeste kujutamise läbi põhineb nende inimeste - ehk siis minu ohvrite intiimsesse süükaasluse ruumi sisenemisel ning sellega mängimisel. Otsekui demonstreerides, et otsus on veel langetamata. Kuigi enamasti tean vägagi täpselt, mis aspekt mind kaamera päästikule vajutamise hetkel huvitab. Tõsi, see akt on küll enamasti vastastikune ja vabatahtlik - ehk siis õilistatult sümboolne mõrv - mis minu säärast osasaamist teiste inimeste surelikkusest ja haavatavusest ehk taas õigustada võiks".
Ly Lestberg

Voldemar-August ütles ...

No näed, võttis kohe seedima.

Kaamos, ütle nüüd, Sa suutsid keerulise asja veel keerulisemaks ajada. Kuigi jah, oh vabandust, mitte Sina ei ajanud, Sa näitasid et see nii on.

Lindakivi, jääb mulje et mina olen tubli ja näen ja teised on viletsad ja ei näe. Et ma upitan oma ego.

vuuduu, olen natuke Su blogi lugenud. Tõepoolest, keskkonnad kus me elame on VÄGA erinevad. Mõtted käivad hoopis teisi radu kui elu pole elu vaid võitlus ellujäämiseks. Fotojutud on ka asjalikud, aga jäägu teiseks korraks.

Kangesti palju juttu on nüüd selle fotokunsti ümber olnud. Kuigi minu jaoks pole see kunst ja kaugeltki ei ole see selle jutu idee. Kas fotolt on olemus näha või pole on teaduslikult tõestamata ja direktiivides kinnitamata. Mina küll näen et kuigi iga inimene on lõpmatult individuaalne, paistab mingis seisundis välja midagi mis on peaaegu kõikidel väga sarnane. Ma mõtlen need on universaalsed eetilised seaduspärasused mis on sügaval meie sisimas.
Ma saan aru küll, te koputate minu suunas näpuga otsaette. Saan aru miks see nii on. Ja ega ma sest suurt numbrit tee. Kuid minumeelest on inimese füüsilise keha, tema ajuneuronite sünapside, tema mõtete, tema tunnete, tema emotsioonide, tema pikemate ja hetkemeeleolude taga veel midagi. Olemus, sisemus, südametunnistus, vaim, hing. On tähelepanuväärne et Eesti keeles pole kokkuleppelist sõna selle täpseks määratlemiseks. Seal selles olemuses on eetilised seaduspärasused, on väärtuste tunnetus. Kui me elaksime nende järgi, oleksime tasakaalus ja elu maal oleks jätkusuutlik. Kuid selliselt ühiskonnalt poleks võimalik matti võtta. Et see saaks võimalikuks, on tõelised vaja asendada illusoorsetega. Nagu näiteks tarbimise väärtus.
Mingi hulk inimesi elab töö ja puhkuse tasakaalus. Neil on piisavalt resurssi et nad igapäevaselt ei peaks mõtlema eluga hakkamasaamisele. Neil on vaba aega et süveneda elu peensustesse nimetades seda kunstiks. Neil on aega endale, neil on aega ja raha reisida ja maailma näha. Öeldakse, see on keskmine inimene. Näiteid neist on täis meedia, ja ka nad ise räägivad endast meeleldi. Kuid seegi on osa illusioonist. Tegelik keskmine inimene elab toimetuleku piiril. Tema töö nõuab nii palju aega ja energiat et töö vahepealsel ajal on ta vaid tühi kott. Oma töötasu eest tuleb ta vaevalt ots otsaga kokku. Tal ei kogune midagi vanaduspõlveks, see lihtsalt pole võimalik. Tema tööaeg on pikk ja toodab palju väärtust, ta ise kulutab nii vähe kui võimalik. Kui tema töövõime lõpeb, peab ta ruttu surema.
Tema ei räägi endast. Tal pole selleks energiat, tal poleks selleks oskust. Tal on häbi. Ta arvab et viga on temas et ta ei küündi keskmise inimese tasemele. Kuid ta ei näe et keskkond kuhu ta on sündinud, on kõikvõimalikel tasemetel määranud sellise elu. Teisiti pole see võimalik. Ta on tuim, juhm, mossis, kurb. Sügaval oma sisimas tunneb ta et nii pole õige. Midagi on valesti. Oma frustreerituse uputab ta odavatesse meelemürkidesse.
Käputäis on kogunud need väärtused enda kätte. Nad elavad kirjeldamatus luksuses, ometi ei tunne nemadki väärtust. Kõikke oleks nagu küllaga, ent sügaval sisimas tunnevad nad puudust tõelisest väärtusest. Oma frustreerituse uputavad nad meelemürkidesse. Kuid kallitesse.

On lihtsalt kohutav, et inimene kes loodud jumala näo järgi, kes on võimeline tunnetama aega ja ruumi, teadmisi väljaspool silma ja kõrva ulatust. Inimene kes on võimeline armastama, kes võimeline ülevuseks. Elab nii väärtusetut elu.

Kuid asi pole vaid väärtuse puudumises. Ka täiesti materialistlike maalmavaadetega loogiliselt mõtlev inimene, kui ta vähegi julgeb tulevikku vaadata, peaks nüüdseks juba aru saama et selline eluviis ei ole jätkusuutlik. Et tuleb häving. Seda hävingut pole võimalik ära hoida parandades illusioone. Peab pöörduma tõelise poole.

Niiet, mitte ego upitamine ega neurootilise fotograafi vabandused polnud see jutt. Vaid. Oh kui suureliselt see kõlab. Mure inimkonna tuleviku pärast.

Anonüümne ütles ...

Don Quijote võitles ka.

Voldemar-August ütles ...

Jaa, see küsimus jääb. On need koletised või tuuleveskid. Kuid mitte võitlema, vaid vaatama peaks õppima. Mitte ainult mina. Ka näiteks Wall Street-i okupeerijad.

vuuduu ütles ...

Niisiis, asi pole ei fotokunstis ega ka mitte kroonikas, vaid omamoodi sotsiaalses uurimuses - mis, kasutades inimeste salaja pildistamisel saadud nn olemuslikku infot, yritab teha yldistusi yhiskonna kohta?
(ära siit nyyd välja loe, et ma selle peale hirmus kuri olen). Ytled kohe loo alguses:

"Ja kuna fotod pole dokumentaalsed ega kunstilised vaid peegeldavad inimese olemust, on nad inimese seisukohast sügavalt isiklikud".

Selgeks sai, et enamusele siinolijaile su fotod meeldivad, aga seesama enamus arvab, et need siiski ei peegelda inimese olemust. Seega pole nad sugugi sygavalt isiklikud. Mitte rohkem, kui turvakaamera lint - kuni neid ei avalikustada. (Siit see eetika probleem meil tuligi).

Niisiis sinu kolmas kategooria jääb meil esialgu määratlemata. Mis see vöiks olla?

Ma tuletaks jälle meelde Söödi kultusfilmi "511 paremat fotot Marsist" (veidi infot siin http://eestifilmid.blogspot.com/2007/04/511-paremat-fotot-marsist-tallinnfilm.html). Kogu dokkar pöhineb varjatud kaameraga tehtud vötetel.
Kui asja selle pilguga vaadata, siis vöiksid oma tuhandest näost vormida slaidishow ja isegi kuulsaks saada :).
Ilmselt on see pildistatud materjal ka hindamatu ajastu kroonika. Vöib-olla etnograafiamuuseum oleks huvitatud? Ma ei tee nalja - kui digitaalne materjal kopeerida millegile kindlamale, on ta saja aasta pärast muuseumiarhiivis nöutav kraam.

Veidi veel sotsiaalsusest, sest mitmed löigud juhtisid sellele otseselt tähelepanu.

- Kui inimeste olemus oleks nähtav, paistaksid petturid silma juskui valged varesed suures kraaksuvas parves;

- Läbipaistmatus ühiskonnas lokkav korruptsioon on lõhkunud väärtuste süsteemi. Ja just see on minumeelest inimkonna allakäigu tõeline põhjus;

- Kui kasuahnete programm viib inimkonna hukuni, siis pole selles midagi suhtelist. See on absoluutselt inimkonna väljasuremine.

Aga sotsiaalne ylekohus, vale riigikord, vaesus jms see on hoopis muu, kusjuures globaalne teema. Meie siin köik olime hoopis teise aiaaugu kallal -pilditegemise juures, olgu ta siis kunstipärane vöi mitte.

Lugesin loo veelkord yle, oli palju huvitavaid mötteid - ja töepoolest, ka mängu möistetega, millest ma saan aru, et see on nagu zhonglöörimine erinavate kategooriatega, seega omamoodi hämamine, aga samas ma ei oska öelda, mis/kus täpselt...möte lihtsalt hajub laiali, nii et vastatagi on päris raske. Igatahes vaidlus jooksis sul ummikusse mitte ainult minuga.

Sotsiaalsest taustast isiklikult. Jah, see on meil töesti erinev, aga see ei anna mulle mingisugust eelist, et ma praegu vaesuse piiril ei rabele. Kui ma oleks nii sitas seisus, kui olin 15.aastat tagasi (ja see oli vöib-olla hullem kui sul) - ka see ei loeks midagi.
Igas riigis on vaesed ja kerjused, yhiskond on pyramiid igal pool, sest inimeste omadused pole vördsed mitte kusagil, seega utoopilisest vördsusel pöhinevast yhiskonnast pole mötet unistada.
Palusin ka oma söbral (Eestis, väga viletsas olukorras) seda arutelu lugeda. Ta ytles: Voldemar-August on unustanud, et "end avanud ja hiljem pettunud indiviidid on alati olnud parim pinnas taolise (läbipaistmatu, korrumpteerunud, valedele väärtustele pöhineva) ühiskonna tekkeks".

Voldemar-August ütles ...

Jah, ega ma pole tõesti oma mõtet siin eriti selgelt ega üheseltmõistetavalt väljendanud. Ühelt poolt kehvast väljendusoskusest. Teisalt, see pole olnud mu taotluski. Ma ei püüa midagi tõestada kellelgi kes asjast ei hooli. Kes aga mõtleb samades kategooriates, kui keegi, siis ehk on midagi jagada. Aga tundub et ega eriti ei ole. Mu jutt tundub ikka väga uinamuina.
vuuduu, ega ma Sind palju ei tunne, aga mulle ikka väga tundub et ka Sinu mõtted käivad väga teisi radu kui minu selle jutu mõtted. Mulle tundub, Sa oled rohkem huvitatud kunstiga kaasnevast küljest. Aga tõesti. Minu fotod kohe kuidagi ei sobitu kunsti alla. Ei tehniliselt ega sisuliselt. Ja mul tõesti ei ole soovi mingeid sellesuunalisi pingutusi teha. Või noh, soovi ehk olekski, kuid ma olen realist. See käib mul lihtsalt üle jõu.

Sellest ma ei saanud aru, mida Sa selle all mõtlesid
Niisiis sinu kolmas kategooria jääb meil esialgu määratlemata. Mis see vöiks olla?
Milline kolmas kategooria?

See jäi kahjuks ka arusaamatuks
end avanud ja hiljem pettunud indiviidid on alati olnud parim pinnas taolise (läbipaistmatu, korrumpteerunud, valedele väärtustele pöhineva) ühiskonna tekkeks".

Ega ma ei ütle et mõte oleks õige või vale. Kuid ilma loogilise mõtekäiguta ei oska ma seda mõista.

Sinu nentimine
Lugesin loo veelkord yle, oli palju huvitavaid mötteid - ja töepoolest, ka mängu möistetega, millest ma saan aru, et see on nagu zhonglöörimine erinavate kategooriatega, seega omamoodi hämamine
paneb mind mõtlema et Su mõte väga minu mõttega ei haaku. Mitte erinevate kõrguste, vaid erinevate kategooriate tõttu.
No ja mis siis. Sinust on tunda et Sa ei püüa anda hinnangut, vaid püüad mõista. Ma pean seda väga väärtuslikuks omaduseks.

Selle vaesuse ja rikkuse juures pole minu meelest olulised absoluutväärtused, vaid meetod. Kas rikkust luuakse läbi väärtuse loomise. Või väärtuste .., noh kuidas ma seda ütlekski .. ümber jaotamise läbi.

vuuduu ütles ...

Jah, muidugi, kui ma sust lugu ei peaks, ma ei viitsiks jahudagi. Ega sa mul ilmaasjata hingelähedaste kategoorias pöhiblogi blogrollis pole. Ja see sinu ainulaadne huumorimeel.
Söpradele vaimus öeldakse tihti rohkem ja ausamalt välja kui vöörastele, eks see ka.
Samas, mul on kurb meel, et me praegu ei möista teineteist. Ma selgemalt enam väljenduda vist ei oska...Loodan, et keegi tuleb veel lugema ja avab asja kolmandast kyljest, millest meie siis mölemad aru saame ja mis asja selgeks teeb. St meil oleks 'vahekohtunikku' vaja :).
Kui meie, avameelselt arutledes ja pyydes parimat, ei saa me teineteisest aru, mis siis veel vöörastest rääkida.
Vöta oma portreed-pildid ykshaaval ette ja kujutle dialoogi ka nendega...sa arvasid neid möistvat, sest olid neid salaja tabanud, mustrit näinud...aga kas see on nii?

--------------------
Proovin siis korra veel seletada. Noh,see kolmas meetod on sinu portreede tegemine, mis pole ei kunstiline ega dokumentaalne (sinu enda sönade järgi), "vaid [pildid] peegeldavad inimese olemust".
Tuletasin ma siis sellest, et säärane viis asja näha oleks nagu omamoodi sotsiaalne uurimus, (eriti, kui lisada veel sinu tekstid).

Kusjuures. Mina (ja veel möned) tulid järeldusele, et selline foto inimese olemust ei saa peegeldada. Varjatud kaameraga tabatud nägu vöib näidata hetke-emotsiooni; röivad sotsiaalset staatust, keha toitumust ja eluviise vöi elukutset.
Seega mina (ja veel möned) ei arva, et oled saavutanud röntgenipilgu ja avanud iga inimese sisemise töe, olemuse, hinge, mustri vöi mida iganes sygavat.
Pigem on neil fotodel väärtus komplektina, olles ajastu koondportree, yldistus.

Siit tuligi möte, et A.Söödi jälgedes käies oleks sinu tuhat pilti kui meie päevade ajalooline kroonika, mida peaks säilitama tulevastele pölvedele.

PS. Mida söber ytles, sain ise kyll aru, aga kas ma tohin teda oma sönadega interpreteerida?
Olgu, proovin: Sinu ideaaliks on avatud inimesed nn läbipaistvas yhiskonnas.
Aga ykski yhiskond ei ole, ega saa reaalsuses kunagi selline olema - yksköik mis riigikord ka oleks. Inimese olemus tervikuna pole ajaloo vältel muutunud ja miski ei näita, et see muutub. Alati on igasuguses arengu ja vöimete tasemel indiviide. Just nagu loomariigiski. (Ja seal ei hoita nörgemaid isegi nii palju, nagu inimesed seda teevad).
Need, kes on avatud(vöi keda on avatud), need saavadki säärases yhiskonnas haiget. Pettunud, endassesulgunud indiviid on omakorda pinnas
mitteavatud yhiskonnale...
----------------
Aga see ei tähenda, et ei saa ega tohi avatud olla. Elutsoone ei tohi lihtsalt ära vahetada :). Avalik ja sotsiaalne tsoon eeldab arusaamist, et neis ei ole vöimalik ilma konfliktideta käituda kasutades isiklikus, veel enam intiimses tsooni reegleid. Tuleb tuttav ette? Kui mitte, siis niidiotsa saad kätte minu postitusest "Mänguri suhtumine"(lugemist alusta raamatuga seonduvast löigust).Vöib-olla hangid raamatugi, kas just selle, aga midagi, mis räägib elutsoonidest.

Voldemar-August ütles ...

Nojah, eks ma tegelikult saan aru küll millest tuleb arusaamatus selle n. n. kolmanda kategooria e. nagu ma nimetasin, olemuse nägemise, mõistmises.
Aga see on midagi sellist mida paari lausega arusaadavaks ei tee. Et see tõepoolest produtseeriks arusaamist, mitte ei suurendaks vääritimõistmise koormat, peaks seda natuke terviklikumalt väljendama.
See võtab mul natuke aega.

Tänan seletamast avatud ja haigetsaanud inimeste läbipaistmatu ühiskonna pinnaseks olemise mõtet. Nüüd mõistan küll.
Et nii ei juhtuks peaks jälgima tingimust et avatud ei tohi olla rohkem kui su enda tugevus seda võimaldab.

Voldemar-August ütles ...

Elu maal on nii mitmekesine. Nii palju on erinevaid ainu ja hulkrakseid. Erinevaid taimi, organisme ja olendeid. Erinevus aga ei tulene juhuslikusest. Kanal sünnib ikka kana (he-hee) ja inimesel inimene. Mitte et kõik oleks ootusärevuses, et huvitav milline olend siis seekord võiks ilmale tulla. Et see niimoodi saaks olla on kuskil kirjas see seaduspärasus mille järgi luuakse isendi füüsiline olemus. Teame et see on kirjas DNA-s. Kuidas DNA-s kirjapandu reaalsuseks saab. Milline on see mehhanism mis joonisest tegeliku olendi ehitab. Seda teab ehk vaid mõni üksik. Kui sedagi. Üldiselt me seda siiski ei tea.
Kuid mitte alati ei lähe kõik plaani järgi. Aegajalt juhtub et tegelikus ei vasta DNA-s kirjapandule. Mõni organ või talitus on puudulik, või puudub üldse. Selline olend ei jää kahjuks elama.
Kui tegelikus ei vasta seaduspärasusele, järgneb häving.
Loomariigi käitumismustrid on teinekord vägagi keerukad. Nimetame et need on instinktid. Loomade sotsiaalsuse seaduspärasused. Kuid ega me ju täpselt ei tea, kus on kirjas need seaduspärasused ja kuidas nad reaalsuseks saavad.
Inimene on mõtlev olend ja tema sotsiaasus on veel tunduvalt keerukam kui loomadel. Kas loodus tõesti on loonud inimese kuid pole loonud inimeste sotsiaalsuse seaduspärasust?
Inimsuhetes on tegusid millede kohta oma sügavas olemuses tunneme et need on valed. Ligimest tappa on meie jaoks väga vastumeelne. Kuigi meil puudub selle kohta teadmine ja isiklik kogemus, ütleb südametunnistus et see on vale ja me ei tohiks nii teha. Kuid mitte ainult nii äärmuslikus situatsioonis, vaid ka meie igapäevastes tegemistes tunneme alati alateadlikult oma tegude eetilisust või ebaeetilisust. Valetamine omakasuks muudab meie enesetunde halvaks. Vale inimese säästmiseks on teinekord lausa hädavajalik. Kuskil mingi osaga oma olemuses me tunnetame mis vastab eetika seaduspärasusele ja mis ei vasta.
Kui tegelikus ei vasta seaduspärasusele, järgneb häving.
Erinevalt inimese loodud seadustest ei ole looduse seaduspärasused kuriteo ja karistuse kirjeldus. Looduse seaduspärasus on tunnetus kuidas asjad on. Nii ei ole südametunnistus vaid selleks et tunnetada seda mida me ei tohi, vaid selleks et tunnetada mis on meie sügavaim vajadus. Meie olemise alus. Meie õnnelikuse olemus.
Eesti avalik- õiguslik meedia on viimasel ajal toonud näiteid kuidas inimese loodud seaduspärasused rikuvad eetika seaduspärasusi. Näiteks viimases "Pealtnägijas" kus ohver peab otsuse kohaselt maksma kuriteo sooritajale. Kuigi juriidiliselt on kõik korrektne ja otsus tuleneb tehnilistest pisiasjadest, on seaduse rakendus siiski vastuolus eetika seaduspärasustega. See on vaid erandlik äärmuslik näide, kuid igaüks võib ju ise näha, kuipalju vastavad meie igapäevaelu sotsiaalsed reeglid eetikale.
Me oleme lausa massiliselt hakanud rikkuma eetika seaduspärasusi.
Inimkond on hävinguteel.
Luua loogiline side nende kahe ilmingu vahel ei tohiks olla ju üldse keeruline ülessanne.

Sundida inimest järgima enda sisemist südametunnistust pole võimalik. Ta peab seda ise tegema. Vaatama enda sügavamasse olemisse. Vaatama teiste sügavamasse olemisse. Kui inimesed ei kanna maski vaid on avatud, siis on näha et me kõik oleme nii sarnased. Me elame samade eetika seaduspärasuste järgi.