teisipäev, 15. november 2011

Sein

Kui enamuse oma elust oled pühendanud seinale mis on meie vahel. Vahelduva eduga seda kord mõista, kord lammutada püüdes. Kui ühel päeval paljudest kogutud pisikestest kildudest koguneb pilt mida korraga täies ulatuses nägema küündid, lööb see päris põhjalikult jalust. On ju siiamaani selle seina arusaamatus ja ajatus olnud kui mõnitus minu pingutustele. Näib et mida enam ma pingutan seda paksemaks ta läheb. Kui lähedal ma olen olnud tõele. Just niimoodi see ongi. Just need minu pingutused on tinginud seina olemasolu.
Kas üldse on oluline hinge mõista. Tema jaoks ei ole see ju oluline. Tema jaoks on oluline et keegi ei tungiks hinge. Iga püüe seda teha on potensiaalne haigetsaamine. Ka iga püüe mõista näib kui püüe tungida hinge. Kindlam moodus end kaitsta on sein.
Oh pagan.
Sein mida olen vihanud, mida olen õppinud ja uurinud, mida olen küünte ja hammastega kraapinud. See sein on mu enda põhjustatud!
Kui lihtne. Kui irooniline. Küll ma olen ikka loll.

neljapäev, 3. november 2011

Elu on loogiline


Elu on nii paganama loogiline ja etteaimatav. Muidugi on loogiline tõusta kui läheb valgeks ja minna magama kui enam ei näe sammu astuda. Kõht läheb tühjaks ja ega söök ise suhu ei jookse. Peab seda mingit moodi hankima. Ise jahtima või väärtuste tingliku süsteemi osaks saades teenides ja kulutades seda hankima. No ja ilm meie laiuskraadidel tingib hooajalist lisasoojendamise vajadust.
Vahel aga, kui kedagi pole kodus, paned peale Queeni plaadi ..  no tegelikult küll otsid selle üles digitaliseeritud informatsiooni varakambrist. Keldrist tood pudeli kodumaist sõstraveini ja imestades inglismannide kolmkümmend aastat tagasi produtseeritud muusika nüansirikkuse üle, unustad loogika. Unustad enda kuulumise elu ülalpidamise süsteemi vääramatusse masinavärki. Elu polegi enam loogiline, tundub nagu oleks ta hoopis kaleidoskoop kus vaatenurka keerates erinevad mustrid kui nõiaväel üksteise järel ilmuvad. Siiski saan ma suurepäraselt aru et võimatu on kaleidoskoopi keerutama jäädagi. Elu värviliste mustrite keskel on ootamatult rabav, kuid üürike. Sinnajäädes muutuks ma ise valguslaiguks, suutmatuks muutuvat valgusmängu näha. Niiet homme. Homme olen ma jälle osake masinavärgist.