laupäev, 1. oktoober 2011

Rannalt leitud kivi

 Leidsin rannalt selle kivi. 

Võibolla tead seda tunnet kui midagi üsna tavalist köidab su tähelepanu ja ei oska aru saada et miks küll. Lõpuks heidadki selle meelest, kuid kerge kripeldus jääb siiski justkui oleks midagi olulist maha maganud. 
Vaatasin siis seal rannal seda kivi mõnda aega ja kummardusin lõpuks teda üles võtma. No eks ta oli teistmoodi küll kui teised kivid. Teised olid ümarad, see aga lapik ja terava servaga, kivikirveks just paras. Huvitav kas kivi seepärast oli pingutanud minu tähelepanu püüdmiseks et tema erilisus märgatud saaks. Või oli tal ehk midagi muud öelda. Vaatasin ja mõtlesin, aga aru ei saanud. Mõtlesin kivist pilti teha aga fotokat polnud kaasas. Panin ta siis tasku. Nii jäi mul kivi tasku ja samas ka mõtteisse. Ja nagu nende teadmistega ikka on mis .. Kuskilt tulevad, vajavad nad tulemiseks keskendatust sellele asjale, ja aega. Ega nad nii plaksust iseenese tahtmise peale ei tule. Nii ka mina hakkasin ajapikku taipama.
Ühelt poolt oli see kivi selline.


Teiselt poolt oli ta selline.


Ei olnud just keeruline taibata et sile oli kivi väline külg mis pikast jääs veeremisest ja meres loksumisest oli üsna siledaks ja ümaraks lihvunud. Konarlik säbruline aga oli kivi murdunud külg  paljastades kivi olemuse kristallilist struktuuri mis aatomite omavaheliste tihedate sidemega määrab ära kivi olemuse. Kõva ja raske. Kivi sisemine olemus paistab teistsugune kui tema välimus. Välimust on vorminud läbielatu. Sisemus väljendab olemust. Samuti kui inimesel.
See küsimus on minu peas viimasel ajal palju olnud. Miks inimesed on väliselt hoopis teistsugused kui sisemiselt? Miks inimesed nii vähe näitavad oma sisemist struktuuri?
Siis seda see kivi mulle ütlema tuligi. Et välimise ja sisemise erinevus on loomulik. Pole mõtet selle erinevuse pärast oma pead vaevata. Võiks hoopis rohkem mõelda sellele kuidas välise asemel sisse vaadata.

6 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Kivi sisu näeme alles siis kui kivi katki on.
Äkki sellepärast ollaksegi peidus. Kardetakse katki minna.

Voldemar-August ütles ...

Jaa, kindlasti on katkiminemise- haigetsaamise kartus üks suurematest põhjustest.
Ka üks väga suur põhjus(ma arvan põhjus nr. 1) on mumeelest- harjumus. Tegelikult teeme väga suure osa oma elust rutiinsest harjumusest. Ma ei ole rutiini vastane. Rutiin on ka vajalik. Ilma selleta peaksime kõike läbi mõtlema ja meie ajud hakkaksid sest ilmselt kärssama.
Ega meil elus hakkama saamiseks pole vaja sisse vaadata. Küll on see vajalik kui soovime teada miks, või soovime näha midagi ilusat. Tihti need kaks kattuvad.
No näiteks, oleme harjunud et asjad kukuvad maha mitte ei hõlju kosmosesse. Et vaadata asja olemust, ehk sisse, on meil vaja tungida gravitatsiooni olemusse. Minu teada pole seda keegi veel teinud. Keegi ei tea täpselt miks gravitasioonijõud toimib. Aga ometi nii igapäevane. Ja nii huvitav!

osaline ütles ...

miskipärast usun, et sisemust mõjutab läbielatu isegi rohkem. ja kõik mõtted/tunded pole õiged. me teame seda isegi. milleks eksponeerida

Voldemar-August ütles ...

Jah ega ka kivi pole olnud kivi aegade algusest. Temagi on oma kristallilise olemuse saanud sellistelt välismõjudelt nagu temperatuur, rõhk ja aeg.
Sisemine ja välimine, nii need vastandid on. Ilma üksteiseta nad ei saa.
Ega minagi siin taha väita et sisemine on oluline, väline aga mitte. Mõlemad on tähtsad.
Neid peaks võrdselt kohtlema. Nagu mehi ja naisi. Tundub aga mulle et me ei osuta neile võrdset tähelepanu.

Agaet kui teeme oma sisemuses vigu, siis poleks nagu mõtet neid vigu eksponeerida. Ma arvan, just peaks. Kuidas muidu need vead üles leida kui nad peidus on. Seda enam peaksime oma sisemust näitama et teised saaksid näha ja öelda kus ja milles me vigu teeme.

Mõtlen nüüd et kuipalju ma õigupoolest enda sisemusest siin kirjutanud olen. Rohkem olen vist küll umbisikuliselt filosofeerinud ..
Olen küll lugenud blogisid kus kirjutaja sisemaailmast saab päris hea ettekujutuse. Minu blogi ei saa sinna ligilähedalegi.
Hm ...

vuuduu ütles ...

Tead, mis möte hoopis mul täna tuli. Körvalmöte tegelikult, ära nyyd naera.
Kui sa kivi yles korjasid ja ei teadnud miks, oli seal taga ehk yrgmees, kes leidis kivikirve jaoks hea kivi. Selline automatismus, mida ise ka väljendasid: sobiks kivikirveks...
Atavistlikud refleksid;)

Aga sisemusest/välimusest vöiks heietama jäädagi.
Sa arvad, et sinust pole palju su blogis näha. On kyll, aga TEISTmoodi. Ei peagi ennast maailma ette pahupidi pöörama nagu vana kasukat. Samas varjata ka pole mötet - seda rohkem näha on.
Ole nagu oled.

Voldemar-August ütles ...

vuuduu- ei ega ma ei naeragi. Võibolla vaid natuke muigan.
Ja noh, täitsa nõus et see ürgmehe kivikirve refleks võis asja juures rolli mängida küll. Olen ise ka kangesti seda usku et meie olemuse ei määra vaid selle elu kogemused, vaid paljutki tuleb n. ö. eelmiste generatsioonide mälust. Seepärast ka olen kangesti skeptiline kui juttu tuleb meeste ja naiste erinevustest ja väidetakse et füüsilised erinevused tänapäeva tehnika ajastul enam rolli ei mängi. Ajaloolises mälus on see ikka sees.

Ja Sa lohutasid mind üksjagu minu mures minu sisemuse väljapaistmise suhtes. Eks mul alailma on kanged kahtlused et lasen end välja paista tunduvalt teistmoodi (ilmselt paremini), kui tegelikult olen. Arvan aga et paremini tegelikult ei ole parem. Parem oleks nii nagu ka tegelikult on. Aga ega see lihtne ei ole. Ka kivil.

Ole nagu oled nõuannet (mis ka mumeelest on üks väärt nõu), on ilmselt kõige lihtsam täita nii et ei pinguta selle nimel kuidas väliselt välja paistad. Pigem püüad üle saada nendest sisemistest hirmudest mis avanemist piiravad.