esmaspäev, 24. oktoober 2011

Ilmast


Üks hommik sattusin õue tööd tegema just sellise koha peale kust päikesetõus joonelt kätte paistis. Vehkisin siis seal seda va tööd vihtuda, päike aga ronis tasapisi silmapiiri tagant ülesse. Algul taevast punaseks värvides, siis aga kiir kiire haaval ka ise pimedusest üles ronides. No küll oli hea tunne. Justkui vana sõbraga oleks kokku saanud. Kuidagi soe hakkas kohe. Ja mitte ainult soojuskiirgusest. Mingi veerand tunnikest ta seal paista sai, siis said pilved jaole ja summutasid ta sära oma vatiga ära. Aga see veerandtund esimesi päikesekiiri tegi tuju heaks terveks päevaks.
Üks teine päev jälle, ka siin üsna hiljuti, jäin jälle ilma põrnitsema. Oli selline külmalt karge. Sai kohe tuntavaks terav kontrast just möödunud suvesoojusega. Päike säras ja lehed olid kollased. Ja vaatamata sellele külmatundele ja saabuva pimeda ja külma aastaja paratamatu saabumise tuntavaks saamisele, oli tunne siiski kuidagi helge.
Mõtlesin siis et ilmal ja inimestel on selles mõttes palju ühist. Ka ilm koosneb paljudest osadest. Temperatuur, niiskus, tuulekiirus ja veel mõned sõnulkirjeldamatud asjad. Ja kuigi soe on üldiselt parem kui külm. Ja tuulevaikus parem kui torm. Siis see kas ilm mõjub helge või rusuvana, oleneb koostisosade omavahelisest vahekorrast.
Kui inimeses on palju headust kuid puudub õppimisvõime, võib see olla kui kui hingemattev suvekuumus ilma jahutava tuuleõhuta. Sarkasm ja iroonia võivad olla isegi kosutavad juhul kui jätkub piisavalt empaatiavõimet. Samuti kui külm ilm koosluses päikesepaistega teeb hinge helgeks.

9 kommentaari:

vuuduu ütles ...

Vörratu arutlus. Lugesin ja mötlesin: kuhu ta nyyd välja jöuab?
Jöudis, ja veel millise puändiga.
Sa vöi minu pilte kiita (ma veidi punastan), aga lase ma kiidan su jutte.
Nyyd ja edaspidi, nagu see kuulus kass ytles.

vuuduu ütles ...

Eelmises kommis viga, peab olema: sa vöid

Ma tahtsin veel öelda, et see löpp oli ikka väga hea. Mul tekkis kohe konkreetne näide elust enesest, veel ööselgi mötlesin. Mitu näidet on tegelikult.
Et niimoodi ilma-omadustega otsad kokku viia...elegantne!

Voldemar-August ütles ...

Einoh, tänud muidugi. Kahju ainult et ma Sinu ööund niimoodi nüüd lühendasin. Kui tohib küsida et mis näited Sul tekkisid?

Sinu pilte kiidan ikka. No kui on hea pilt, kuidas sa siis jätad kiitmata.

vuuduu ütles ...

Kunagi ammu rääkis yks psyhholoog, et oli noortega teinud katse: oli lasknud valida erinevate isikuomadestega tyypide vahel, kusjuures yhed olid head ja teised mitte, kuid köigil oli erinevaid muid omadusi. Lapsed ei valinud kunagi nii, et headus oleks olnud esikohal vöi et see oleks korvanud möned muud nigelad kyljed. Vöitis ikkagi ilus välimus,läbilöögivöime, andekus, aktiivsus, juhiomadused. Ka siis, kui sama tyyp polnud hea (oli kuri). Ja vastupidi - igav, andetu ja mitte ilus, kuid muidu hea inimene polnud hinnas.
Psyhholoog rääkis tulemusest sellise näoga, et see oli talle endalegi yllatav. Vangutasime köik pead...jaa, lapsed vöivad olla julmad, meenus 'kanakarja kambakas' ja koolikiusamine.
Et headust ja sydamest head inimest hinnata, tuleb paljudel läbi käia pikk ja okkaline tee.
Headuse tingimusteta tunnustamine - on see omadust pärit kasvatusest vöi ehk hoopis geenidest?
Mul see on ja seal see hädagi on. See on nagu saatus, et mu eluteele on jäänud möned head inimesed, aga...nagu ytlesid, et hea ja öppimisvöimetu, on nagu kuumus, mis väsitab. Töepoolest - hea, aga rumala inimesega pole tegelikult midagi peale hakata. See kurnab rohkem ära, kui möni kuri vaenlane, sest sealt vähemalt tead, mida oodata. Kölab julmalt, aga liiga lähedale neid ei tohi lasta, siis jäädki eluaegse mentori rolli.

Tuleb välja, et lastel vöib öigus olla, sest eks lapsed on ju yrgse enesealalhoiu instinkiga sina peal, viisakust öpivad nad hiljem.

Aga eks nii ka need kurjad geeniused on rahva poolt vöimule valitud, sest rahvas tervikuna on ju nagu suur laps, kas pole?

Voldemar-August ütles ...

vuuduu- siis sellepärast see jutt Sind niiväga puudutaski. Seosed isiklike kogemustega.
Arvan küll et headuse ja õppimisvõimetuse kombinatsiooni painavat raskust on paljud omal nahal kogenud. Ka minu lähedastest üks on väga hea inimene. Ta räägib pidevalt kui oluline on headus ja kuidas ta ikka pidevalt heategusid teeb. No ja päriselt teebki. Näiteks annab pidevalt midagi. Et no võtke ikka seda ja võtke seda. Kui talle endale aga midagi kinkida, saadab ta selle reeglina tagasi. Oh mulle pole midagi vaja, mis te raiskate. Kui temaga suhelda jääb jututeema üldjuhul piiridesse mis hõlmab tema headust. Ta kunagi ei ilmuta siirast huvi teiste maailmapildi vastu. Tema enda hea olemise seisund on kõige olulisem ja teisi selle taga ta peaaegu ei näegi. Eks ma siin natuke liig stiliseerisin sedas pilti, aga põhimõtteliselt niimoodi.

Lapsed jah tihti on paremas ühenduses maailma selle osaga kus asuvad meie kõrgemad vaimsed väärtused. Võibolla ehk seepärst et nende tunnetus-süsteem pole üle koormatud elu tagamiseks vajaliku loogikaga.

Kas rahvas tervikuna on suur laps, ei oska kaasa rääkida, pole mõelnud. Hakkan nüüd.

vuuduu ütles ...

Puudutas lausa ilmutuslikult :)
Seos ilma ja inimestega oli mulle jahmatav - väga hea leid...
Kuigi jah, minu selgitus tuli kyll rohkem inimeste, kui ilma kohta, see kast niigi väike pika jutu jaoks.
Aga ma olen täheldanud, et sinagi jöuad ikka inimsuheteni löpuks välja :)Ja need porteed - inimesed huvitavad sind.

Mis puutub minu yhte heasse inimesse (teine vist niiväga kuumalainena ei kvalifitseeru), siis ta on toodud näitest veidi erinev: heatahtlik, ehkki jah, vahel pealetykkivalt; positiivne, huumorimeelega, esile ennast ei tösta...no igal juhul kurjuse-skaala otsast kaugel.
Ma olen juurelnud selle yle, kust see rumalus tuleb, mis asi see on - harimatus, pöhimöttelagedus ja möttelaiskus? Vöi köik kokku? Vöi lihtsalt synnipäraselt väikene IQ? Ega ma isegi mingi geenius ole, aga vahel ajab nutma ja naerma yhekorraga...
Eks oma viga ka, mul on seda öpetajaloomust sees.

Samas ma ei usu sellise inimese headusse, kes pidevalt ennast ja oma heategusid esile töstab ja sellest räägib - kas see pole mitte völtsvagadus?
Kuidas see lause oligi - tee pörgusse on sillutatud heade kavatsustega, äkki isegi heategeudega?

Voldemar-August ütles ...

Täitsa nõus et inimene kes peamiselt enda headusest räägib ja mõtleb on võltsvaga.

Selle kohta miks headus on rumalusega seotud, on mul teooria. Üpris lihtne ja naiivne teooria. See puudutab vastandite harmooniat. Sellest on mul üks pikem jutt soolas millest saab kindlasti parema arusaama, aga püüan siin lühidalt kokku võtta.
Et siis maailma terviklikuseks peaksime seda vaatlema vastandite tervikuna. Headust peaksime vaatlema koos halvaga (minumeelest mitte kurjaga). Kui me seda ei tee, siis näeme maailmast vaid poolt ja see on ebatäielik ja rumal nägemus.

Minu inimsuhete seostusel ilmaga on lihtne seletus. Vaadeldes konkreetselt vaid inimsuhteid on neist päris raske aru saada. Järgides aga põhimõtet "veetilgas sisaldub kogu maailm" e. tõmmates paralleele kõige muuga mis maailmas toimub. Ja paljud asjad saavad üksjagu selgemaks.

Muideks, kommenteerimis kasti saab alt paremalt nurgast suuremaks tõmmata, juhul kui Sa ei tea.

vuuduu ütles ...

No jään teooriat ootama.

Ei teadnud, sest pole veel vaja olnud artiklit kommentaarikasti mahutada :)
Ma pidasin silmas liiga pika jutu sobimatust yleyldiselt kommentaari(ja selle kasti)jaoks.
Niigi yletan möistlikku kommentaaripikkust igal pool...

Voldemar-August ütles ...

No ega see polegi nüüd miski minu teooria, pigem minu arusaam vastandite tasakaalust. Aga selle kirjapanemisega on see probleem et uusi nüansse kipub kiiremini juurde tulema kui mina jõuan neid läbi mõelda ja kirja panna. Niiet, millal, kes teab!!

Eks ma kommentaarikasti kohta arvasingi et see vist on tähenduslikuna mitte tehnilisena mõeldud. Lihtsalt. Sain ise ka alles hiljaaegu selle nipi selgeks ja nüüd kisub nagu kekkama, uhkustama noh. Eh, vana mees aga vasika kombed.

Aga minumeelest kommentaari ei saagi eriti lühikest kirjutada. Lühikeselt saab väljendada vaid arvamust. Arutluseks läheb rohkem sõnu vaja.