esmaspäev, 24. oktoober 2011

Ilmast


Üks hommik sattusin õue tööd tegema just sellise koha peale kust päikesetõus joonelt kätte paistis. Vehkisin siis seal seda va tööd vihtuda, päike aga ronis tasapisi silmapiiri tagant ülesse. Algul taevast punaseks värvides, siis aga kiir kiire haaval ka ise pimedusest üles ronides. No küll oli hea tunne. Justkui vana sõbraga oleks kokku saanud. Kuidagi soe hakkas kohe. Ja mitte ainult soojuskiirgusest. Mingi veerand tunnikest ta seal paista sai, siis said pilved jaole ja summutasid ta sära oma vatiga ära. Aga see veerandtund esimesi päikesekiiri tegi tuju heaks terveks päevaks.
Üks teine päev jälle, ka siin üsna hiljuti, jäin jälle ilma põrnitsema. Oli selline külmalt karge. Sai kohe tuntavaks terav kontrast just möödunud suvesoojusega. Päike säras ja lehed olid kollased. Ja vaatamata sellele külmatundele ja saabuva pimeda ja külma aastaja paratamatu saabumise tuntavaks saamisele, oli tunne siiski kuidagi helge.
Mõtlesin siis et ilmal ja inimestel on selles mõttes palju ühist. Ka ilm koosneb paljudest osadest. Temperatuur, niiskus, tuulekiirus ja veel mõned sõnulkirjeldamatud asjad. Ja kuigi soe on üldiselt parem kui külm. Ja tuulevaikus parem kui torm. Siis see kas ilm mõjub helge või rusuvana, oleneb koostisosade omavahelisest vahekorrast.
Kui inimeses on palju headust kuid puudub õppimisvõime, võib see olla kui kui hingemattev suvekuumus ilma jahutava tuuleõhuta. Sarkasm ja iroonia võivad olla isegi kosutavad juhul kui jätkub piisavalt empaatiavõimet. Samuti kui külm ilm koosluses päikesepaistega teeb hinge helgeks.

laupäev, 1. oktoober 2011

Rannalt leitud kivi

 Leidsin rannalt selle kivi. 

Võibolla tead seda tunnet kui midagi üsna tavalist köidab su tähelepanu ja ei oska aru saada et miks küll. Lõpuks heidadki selle meelest, kuid kerge kripeldus jääb siiski justkui oleks midagi olulist maha maganud. 
Vaatasin siis seal rannal seda kivi mõnda aega ja kummardusin lõpuks teda üles võtma. No eks ta oli teistmoodi küll kui teised kivid. Teised olid ümarad, see aga lapik ja terava servaga, kivikirveks just paras. Huvitav kas kivi seepärast oli pingutanud minu tähelepanu püüdmiseks et tema erilisus märgatud saaks. Või oli tal ehk midagi muud öelda. Vaatasin ja mõtlesin, aga aru ei saanud. Mõtlesin kivist pilti teha aga fotokat polnud kaasas. Panin ta siis tasku. Nii jäi mul kivi tasku ja samas ka mõtteisse. Ja nagu nende teadmistega ikka on mis .. Kuskilt tulevad, vajavad nad tulemiseks keskendatust sellele asjale, ja aega. Ega nad nii plaksust iseenese tahtmise peale ei tule. Nii ka mina hakkasin ajapikku taipama.
Ühelt poolt oli see kivi selline.


Teiselt poolt oli ta selline.


Ei olnud just keeruline taibata et sile oli kivi väline külg mis pikast jääs veeremisest ja meres loksumisest oli üsna siledaks ja ümaraks lihvunud. Konarlik säbruline aga oli kivi murdunud külg  paljastades kivi olemuse kristallilist struktuuri mis aatomite omavaheliste tihedate sidemega määrab ära kivi olemuse. Kõva ja raske. Kivi sisemine olemus paistab teistsugune kui tema välimus. Välimust on vorminud läbielatu. Sisemus väljendab olemust. Samuti kui inimesel.
See küsimus on minu peas viimasel ajal palju olnud. Miks inimesed on väliselt hoopis teistsugused kui sisemiselt? Miks inimesed nii vähe näitavad oma sisemist struktuuri?
Siis seda see kivi mulle ütlema tuligi. Et välimise ja sisemise erinevus on loomulik. Pole mõtet selle erinevuse pärast oma pead vaevata. Võiks hoopis rohkem mõelda sellele kuidas välise asemel sisse vaadata.