teisipäev, 9. august 2011

Tahan rikkaks



Öelda mis hinges, on keeruline. Igapäevaste maiste vajadustega on asi lihtsam. Tahan süüa, kui kõht täis, tahan magada. Vahel tahaks ka et natuke nalja saaks. Nende asjade jaoks on olemas lihtsad ja konkreetsed sõnad.  Mis aga paneb hinge pürgima ja ihalema, mis ajab vahel öösel une ära ja paneb sinaka valguse poole õhkama. Või siis hoopis et tahaks karjuda valjemini kui häälepaelte füüsikaline ehitus ja kopsmumaht seda iganes võimaldaksid. Mis see on. Hm, keeruline värk.
Siiski, olles nüüd veidi üle viiekümne aasta selle peale mõelnud, arvan end seda nüüd teadvat ja öelda oskavat. Ja nagu ikka nende asjadega mis esmapilgul üle mõistuse keerulised tunduvad, on nende olemus tegelikult lausa naiivselt lihtne.
Tahan rikkaks.
Et selle mõtte pealkirjana sõnastasin, tuleb tunnistada, oli ka omajagu blogikirjutaja provokatiivsust. Kui oled  minu blogi on vähekegi lugenud, siis ilmselt tõusid su kulmud koos imestusega veidi kõrgemale. Oli nii või? Vaatamata provokatiivsuse komponendile esitluses, on selle mõtte sisus lihtne ja paljas tõde.
Nüüd on vist juba läbinähtav et ma ei pea rikkuse all silmas eurode suurt hulka minu pangakontol, vaid seda kui palju olen võimeline oma hingega tunnetama seda mis maailmas minu ümber toimub. Sõna mis seda vääramatu täpsusega väljendab, ongi just - rikkus.
Sest kui olen vaene, jääb paljugi minu tunnetusest välja. Kui oskan tunda rõõmu ja vaimustust, kuid ei oska seda ära tunda minu lähedases või mistahes inimeses, siis olen vaene. Kui ma ei oska kaasa elada loomingu seisundis olija hingeseisundiga, vaid vaatan teda kui tsirkusetola, siis olen vaene. Kui inimeste, riikide, religioonide, rahvuslike traditsioonide vahel toimuv suudab panna mind vaid rõõmsalt innustuma, või arusaamatuses pahandama, kuid ma ei oska näha asjade sisemist loogikat, osalejate mõtteid ja seisundeid, siis olen vaene.
Olen vaene kui ei oska näha viha taga hirmu. Kui ei oska lihtsameelsuse taga näha puhtust.
Kui ma muusikas ei taju selle looja seisundit vaid harmoonilise ülesehituse valemit. Tõsi, vahel ei olegi muusikas seisundit ja kogu lugu ongi vaid üks matemaatiliselt täpne harmoonia struktuur. See aga on juba hoopis eraldi teema.
Minu käidavad teed viivad mind rikkuse poole ja iga leitud tõde, mis pole üksnes teadmine vaid osa minu maailmapildist, teeb mind rikkamaks. Hommikul õue minnes hingan sisse maapinna rõskusest õhkuvat õhku ja olen selle õhu võrra rikkam. Tänaval möödub minust keegi kelle lõhn paneb oma veidruses imestunult kulme kergitama. Olen selle lõhnaga kaasneva mustri võrra rikkam.
Suudan aru saada ühest oma probleemide põhjusest. Imestan et kuidas ma varem küll pole seda taibanud. Olen nüüd selle arusaamise võrra rikkam. Ühel heal päeval mõistan korraga et protsessid ühiskonnas mis oma arusaamatuses on siiani vaid kurvalt ohkama pannud, omavad korraga selgelt mõistetavat loogikat. Jällegi olen rikkam.
Enamuse oma ajast torman ma ühest paigast teise tehes vajalikke tegemisi, pilk ja mõtted suunatud sellele mis ees. Mingil hetkel aga köidab miski mu tähelepanu ja ma vaatan kohta kus ma olen. Vaatan valgust varje ja lõhnu. Vaatan rohtu ja puid mis on siin just sellised nagu nad praegu on. Homme nad enam ei ole sellised. Olen siin ja praegu selles hetkes ja olen selle hetke võrra rikkam. Selle hetke väärtus on nii suur et katab ka selle suure ajahulga mis peost pudeneb.
Sekundi murdosaks püüan kinni inimese pilgu kelle ilme just sel hetkel ütleb rohkem kui kogu see jutt siin kokku. Olen selle sekundi murdosasse pressitud äratundmise võrra rikkam.
Öösel vaatan musta tähistaevast ja mõtlen kui kaugel on need pisikesed pisikesed säravad täpid mis tegelikult on tunduvalt suuremad kui see kera millel mina seisan. Kera mille suurust kümne kilomeetri kõrgusel lennukiaknast vaadates veel kuidagi tajuda saab. Maapinnal metsade ja mägede keskel aga vaevalt. Kujutlen kõike seda ruumi ja tema suurust ja olen selle suuruse võrra rikkam. Ja mitte ainult ruumi suuruse, vaid kõige mis on.

Kui olin nii väike et koolis veel ei käinud, olid meil hamstrid. Pisikesed roti moodi närilised kes oma toidust punnis põskedega palju nalja tegid. Ükskord juhtus, et hamstrid olid toas lahti ja mina toast väljudes, ilma vaatamata, tõmbasin ukse kinni, hamster aga oli uks vahel ja nii ma pressisin ta peaaegu pooleks. See oli minu senise elu kõige kohutavam elamus. Vaadata kuidas see väike loomake kellega olin juba jõudnud sõbraks saada, seal niimoodi oma viimaseid hingetõmbeid vaakus. Ja minu pärast. See on üks minu lapsepõlve eredamatest mälestustest. Üks kõige hirmsamatest mälestustest. Midagi mille läbielamine oli ääretult raske.
Kuid see on osake minu kogemuste varamust. Hirmus ja ebameeldiv, aga siiski osake. Arvan et see elamus on mind väga suuresti mõjutanud. Pannud mind ehedamalt tajuma elu väärtust. Niiet, tajutav kui halb, on sel tähtis roll minu olemuses. Kui minuga poleks seda juhtunud, ilmselt oleksin hoopis teistsugune inimene. Ilmselt siis ma ei kirjutaks praegu seda jutttu siin.

Nii juhtuvad meiega head asjad. Ja juhtuvad halvad asjad. Häid asju tahame, halbu ei taha. Kuid tahame või ei taha. Nii hea kui halb on osake meist. Osake meie rikkusest. Võib vaid kujutleda millised mannetud tossikesed oleksime kui kogu  elu jooksul meiega üldse mitte midagi halba ei juhtuksgi.

Nii olen rikkam ka siis kui suudan kaasa elada inimese tragöödiale, olgu see lähedane, blogituttav, või keegi kellega kokku juhtud täiesti juhuslikult. Kuigi jah. Ega ma eriti juhustesse ei usu.

Maine, ehk raha rikkus, pole üksnes üheselt ühene. Sellel on palju nüansse. Kellelegi on materiaalne rikkus vahend, abinõu silmaringi laiendamiseks. Kellelegi on raharikkus eesmärk omaette. See on kõige tähtsam. Keegi on kaotanud oma rikkuse üle kontrolli. Tal on seda niipalju et ta enam ei taju oma rikkuse piire, ei tea mis tema rahaga toimub. Võibolla see lihtsalt hallitab kuskil. Keegi pingutab rikkaks saamiseks kõigest hingest, kõik ülejäänu sellele ohvriks tuues. Kellegi juurde tuleb rikkus nii et ta selleks peaaegu üldse midagi tegema ei pea. Ja ega ta sellega midagi peale ei oska hakatagi. Pigem on see koormaks. Sellised inimesed on küll väga haruldased. Aga neid on.
Vaimse rikkuse juures on mumeelest asjad täpselt samamoodi. On neid kes materiaalse ja vaimse tasakaalus hoiavad. On neid kes elavad omas maailmas ja kõigest uuest meeleheitlikult hoiduvad. On neid kes pea ees tormavad seiklustesse, omamata vähimatki ettekujutust mis juhtuma hakkab.

Kui materiaalse rikkuse jaoks tuleb üldjuhul pingutada, siis vaimu rikkuse juures töötab avanemine. Pingutamine, ehk püüd olla maailmas osaline ilma sügavama tunnetuseta, viib tavaliselt absurdi. Et teha pingutus mingis suunas, peame teadma mida teha. Et omandada vaimset rikkust, ehk saada rikkamaks kogemuse võrra mis meil seni puudub, peame olema valmis seda vastu võtma. Peame olema avatud.
Teadmised ja tõekspidamised, isiklikuid veendumused, segavad kui püüame teise inimese hingest tõest pilti saada. Kõige parem on ego ja mõtlemine hoopis vaigistada, lasta meeltel ja tajudel avali olla. Eriti kui püüame näha teise kultuuritasandi inimese sisse. Kui püüame tajuda inimest teisest maailma otsast. Või näiteks metsas meile otsa põrnitsevat rebast.
Vaimne rikkus ei saa olla eesmärk omaette. Mis kasu on tohutust elamuste ja kogemuste hulgast kui me ei oska sellest kogupilti kokku panna. Nagu tükkideks laialipillutatud maailm. Klassikud on ka öelnud. Kui tervet rehkendust teha ei oska, tee pool. Aga tee hästi.

9 kommentaari:

Bianka ütles ...

See sinu "tahan rikkaks" kõlas tõesti veidralt. Ja veidraks jäi ta ka siis, kui sa selgitasid, et tegu vaimse rikkusega. "Tahan" ei kõla selles kontekstis nagu päris õigesti, tahtmine viitab pingutamisele, vaevanägemisele või hoopis oma soovi läbi surumisele. Nagu sa ise ütlesid, avatud olemine on palju parem seletus.

Mul on viimasel ajal kummaline tunne. Lugedes midagi või vesteldes inimestega, tundub mulle, et kohe-kohe saan ma aru kogu sellest üldisest mustrist, millele on allutatud kogu meie eksistents. Nagu luuletaja ütles: "kõik on maailmas lihtne, ainult vähesed teavad seda..." Muidugi tean ma juba igasuguseid reeglipärasusi, põhjuste-tagajärgede seoseid ja palju muid tarkusi, mille abil saab ära seletada, miks ja kuidas meie elu just nii kulgeb. Aga ikkagi on iga üksikjuhtumi jaoks veidi erinev seletus. Iga elu on kordumatu kombinatsioon ja ühe vastused ei klapi teise küsimustele. See minu alateadvusest tulev äratundmine ütleb iga kord umbes nii, et jah, otse loomulikult pidigi see temaga nii juhtuma, sest... Seda viimast lauseosa ei oska ma veel täpselt sõnadesse panna ;) Aga see arusaamine on kusagil käeulatuses.

Voldemar-August ütles ...

Bianka- see kuidas kirjeldad seda arusaamist- äratundmist, on üsna tuttav tunne mullegi.
Kuigi, mõistus vaidleb vastu et see mida mina üldiseks pildiks pean, võib täitsa vabalt olla kui maakera suurune kera kõiksuse lõpmata ruumis.
Kuidas siis on? Kas on veel vaid veidi õppida ja ongi kõik. Või on see alles esimene klass ja tulekul on veel oi kui palju. Ma ei tea.

See "tahan" on veidi veider küll, peab möönma.
Siiski, see
tahtmine viitab pingutamisele, vaevanägemisele või hoopis oma soovi läbi surumisele.
on tegelikult õige.
Selles -avatud- seisundis pole ma ju ka päris neutraalne. Et tulgu mis tuleb. Või tulgu, või ärgu tulgu. Ma siiski tahan et tuleks.

Anonüümne ütles ...

tahan võib olla mitmes kontekstis:
*tahan iga hinna eest,
*tahan aga ei juhtu ka midagi kui ei saa,
*tahan = soovin

kui soovin, siis on võimalus, et saangi. sest see aimamatu miski võib meid kuulda võtta.

kui ei taha, st ei soovi, ei avalda oma igatsusi võimidaiganes, kuidas seda ka nimetada, siis tavapäraselt ei kipugi midagi juhtuma. aimamatu miski või kõiksus või kes iganes meie elu mingil määral suunab, ei teagi, et meil millekski soov on.


kiiruga kirjutatud, veidi lohisev, kuid siiski lootes, et taibatakse, mida öelda tahtsin.

Voldemar-August ütles ...

Just õige, anonüümne.
Polnud Su ütlemine midagi lohisev, päris selge ja arusaadav.

See on umbes samuti kui probleemidele lahenduste otsimine. Minu kogemuse järgi töötab kõige paremini süsteem kus ma n. ö. häälestun sellele probleemile. Mõtlen hoolega läbi tingimused ja soovitava tulemuse. Kuid hoidun lahendusest. Mõne aja pärast tuleb lahendus justkui iseenesest. Aga ma pean siiski olema avatud soovija- tahtja seisundis. Päris iseenesest ei juhtu mitte midagi.

Aimamatu, või Kõiksusega arvestan igal juhul. Ego eraldatus on ka minumeelest materialistlik illusioon.

tegelinski ütles ...

Tunnetamine ja tundmine võib ju isegi õnnestuda, aga edasi... sellele järgnev reageerimine või käitumine, mida teha, kui see ei õnnestu?

soodomakomorra ütles ...

valevorst,
ütlesid- olen vana, olen mees,
mees ikka oled või?

mulle tundub, et sa tahad liiga suurt ampsu.

Voldemar-August ütles ...

tegelinski- Raharikkus vaid raharikkuse enda pärast on kangesti naeruväärse mekiga. Vaimurikkuse puhul aga vaimurikkus ise ongi just asja iva.
Kui materiaalne rikkus ei õnnestu. Kah mul häda!
Kui vaimne rikkus ei õnnestu.
Ka kah mul häda!

soodomakomorra- vanuse kohta ei hakka vaidlema, eks ta ole üks suhteline värk. Soo koha pealt aga vaidlen mis kole. Millest üldse kahtlused? Kas taoliste mõtete sisus või nende olemasolus?
Omast meelest on mu mõtted ja nende kirjapanek üdini mehelik.

Ampsu koha pealt olen vakka. Jälle seepärast et suhteline.

Kaamos ütles ...

Kui imelik, et rikkad ei saa aru, kui rikkad nad on.
Sa oled juba rikas, ainuüksi nende mõtete olemasolu muudab sind rikkaks. Aga inimene on kord juba selline, et võtab elu kui köielkõndi - liigu, loom, või muidu kukud. Rikas unistab rikkusest, ilus tahab ilus olla, tark pelgab, et teda peetakse rumalaks.

Voldemar-August ütles ...

Hm, pagan, õige küll. Mõelda vaid, kui palju kõik nägemata jääb.