laupäev, 9. juuli 2011

Käed puusas

Seisan käed puusas mere kaldal ja vaatan seda suurt säbrutavat vesist pinda. Käed ei ole puusas seepärst et hirmuäratavam välja näha, vaid pole teisi lihtsalt kuhugi panna. Üpris ebatavaline olukord.
Päike on end just heitmas sinna kust mina mõned minutid tagasi tulin. Vette nimelt. Taevas on mõned pilveraasud ja vees mõned inimesed. Rahulik on. Ninaga õhku tõmmates on seal soolast veeauru ja .. . Ja polegi rohkem nagu midagi. Ei tolmu ega kuumavat leitsakut. Ei kiirustamist ega aja defitsiiti. Kuidas aeg küll saab defitsiit olla. On teda ju just niipalju kui on. Ei vähem ega rohkem. Ja kui asja laiemalt vaadata siis on teda vähemalt viisteist miljardit aastat olnud. Küllaga rohkem kui minu kujutlusvõime hakkama saaks. Võibolla siis polegi küsimus aja nappuses vaid selles kui mõistlikult mina seda mulle eraldatud osa kulutada mõistan.
Puhub kerge tuuleõhk ja tunne on vapustavalt puhas. Ei higiga kleepuvaks massiks tõmbuvat nahka kipitama ajavat puutolmu, ega täis tolmukotiga tolmuimejamootori moodi undavaid lihaseid. Pole vaja otsustada mis nüüd järgmisena ette võtta ega pole hirmu et mõni ununenud tegemine oma tegematajätmisega ka ülejäänud ponnistused ära nullib.
Hm, selles hetkes on aega rohkem kui pealiskaudsel vaatlusel üldse sinna mahtuda võiks.
Kui ennist meres silmad vaid vaevalt üle vee tasapinna vete suurust imetlesin. Siis praktilise ja paadunud ehitusmehena ei saanud jätta vaatamata kas veepind ka loodis on. Tundus olema küll.

Kommentaare ei ole: