pühapäev, 10. juuli 2011

Olen koobas

Ma olen koobas. Sügav ja sopiline. Või, nii ma ise vähemalt arvan. Põhiline välismaailmaga suhtlemine toimub seal kus on koopasuu. Noh, loogiline ju. Onju see koht kus mina ja välismaailm kohtume. Mina olen kindlalt koopas ja kõik muu on seal väljas. Üldiselt ega mul iseendaga igav pole. Endale olen ma piisavalt huvitav. Ja kogu aeg on midagi uut avastada ka. Kuid siiski on vahel üksildasevõitu. Tahaks kedagi koopasse kutsuda või ise oma koobas välisele avada. Noh et saaks suhelda. Et keegi ehk näitaks midagi sellist mis endal kahe silma vahele kipub jääma. Ja veel seepärast et ei tekiks liiga suurt erinevust koopa sisemuse ja koopa välise vahel. See blogi siin on ilmselt koht mis kõige sügavamale koopasse ulatub. Sel lihtsal põhjusel et blogi on osake minust ja välisele maailmale läbi interneti on ta ka avatud. Pealegi on blogi sellevõrra tänulik keskkond et teisele inimesele oma hinge juba nii heast peast puistama ei hakka. Blogisse aga võib küll. Ometi on koopas ka blogi eest varjatud soppe. Vahel tahaks neid ka tuulutada.
Hm, kuidas küll.

laupäev, 9. juuli 2011

Käed puusas

Seisan käed puusas mere kaldal ja vaatan seda suurt säbrutavat vesist pinda. Käed ei ole puusas seepärst et hirmuäratavam välja näha, vaid pole teisi lihtsalt kuhugi panna. Üpris ebatavaline olukord.
Päike on end just heitmas sinna kust mina mõned minutid tagasi tulin. Vette nimelt. Taevas on mõned pilveraasud ja vees mõned inimesed. Rahulik on. Ninaga õhku tõmmates on seal soolast veeauru ja .. . Ja polegi rohkem nagu midagi. Ei tolmu ega kuumavat leitsakut. Ei kiirustamist ega aja defitsiiti. Kuidas aeg küll saab defitsiit olla. On teda ju just niipalju kui on. Ei vähem ega rohkem. Ja kui asja laiemalt vaadata siis on teda vähemalt viisteist miljardit aastat olnud. Küllaga rohkem kui minu kujutlusvõime hakkama saaks. Võibolla siis polegi küsimus aja nappuses vaid selles kui mõistlikult mina seda mulle eraldatud osa kulutada mõistan.
Puhub kerge tuuleõhk ja tunne on vapustavalt puhas. Ei higiga kleepuvaks massiks tõmbuvat nahka kipitama ajavat puutolmu, ega täis tolmukotiga tolmuimejamootori moodi undavaid lihaseid. Pole vaja otsustada mis nüüd järgmisena ette võtta ega pole hirmu et mõni ununenud tegemine oma tegematajätmisega ka ülejäänud ponnistused ära nullib.
Hm, selles hetkes on aega rohkem kui pealiskaudsel vaatlusel üldse sinna mahtuda võiks.
Kui ennist meres silmad vaid vaevalt üle vee tasapinna vete suurust imetlesin. Siis praktilise ja paadunud ehitusmehena ei saanud jätta vaatamata kas veepind ka loodis on. Tundus olema küll.