laupäev, 4. juuni 2011

Vaadates inimesesse

Muidugi oleme me välimuselt erinevad. Kuidas muidu üksteist ära tunneksime. Ka kauge maa tagant. Ka kõige tihedamas rahvamurrus. Kuid.
Justkui oleks seal veel midagi. Peale erineva nahavärvi, suuruse ja silmadevahe. Juuksevärvi, soengu ja jalanumbri. Oleks justkui veel midagi. Eriti torkab see silma kui inimene on ise oma olemises. Siis kui ta parajasti ei räägi, ei vaidle, ei kiida takka ega ei mossita. Ei nõustu ega ei kahtle. Sest sel ajal on temas ka osa teisest suhtlemispoolest. Ei. Just siis kui ta on omaette olemises, päikesepaistel istumas või patseerimas, oskamata aimatagi et keegi ehk just tema isikule tähelepanu võiks pöörata. Siis kui ta ei rõõmusta ega kurvasta, ega üleüldse millelegi ei mõtle. Just siis võib märgata et peale erinevate välimuste on inimestes ka erinevad tuumad. Mitte ainult teadmised, uskumused, kogemused, arusaamad, väärtushinnangud. Kõik elu jooksul omandatu. Vaid ka oma koht ses vaimsuse mustris mis värvitud avatusest- kinnisusest, hirmust- julgusest, egost- kõiksusest, hoolivusest- ükskõiksusest, ambitsioonidest- minnalaskmisest,  pisiasjadest-  suurtest asjadest ja paljust muustki. Igal inimesel on isesugune tuum.
Kui inimene suhtleb välisilmaga. Kui ta püüab aru saada või ise ennast mõistetavaks teha. Kui ta püüab midagi anda või midagi saada. Kui ta püüab meeldida või eralduda. Siis ei paista see muster välja. Just siis kui ta ei taha, ei püüa, ei mõtle. Siis on see näha.
Tundub juskui ei mängiks inimese tuum suhtlemisel mingit rolli. Sest pole ta sel hetkel vist kuidagimoodi kasutuses. Kuid tundub mulle, just tuumas on õnnelikuse võti.  Isegi siis kui pöörame palju tähelepanu välimusele, mõtetele, tunnetele nii enda kui teiste juures. Isegi siis jääb ikkagi millegi puudumise tunne. Kuid me võime olla üldse rääkimata .. ja ilmselt olemegi. Sest tuuma jaoks puuduvad nimi- omadus- ja tegusõnad. Siiski on see just see mille tundmist ja tunnustamist sügaval sisimas vajame.
Me kulutame palju sõnu  ja mõtte-energiat mõistmaks üksteise mõtteid ja tegusid. Siiski on võimatu saavutada selles osas täiuslikust. Selle asemel et selle üle meelt heita peaks võibollal hoopis rõõmustama variatsioonide rikkuse üle. Ja mitte nii meeleheitlikult täiusliku tunnetuse saamiseks pingutama. Intiimsus on seal tuumas ja selle saavutamiseks pole vaja üldse pingutada. Ainult avaneda.

4 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Eks ole varemgi inimese tuumast kirjutatud. Enamasti on kirjutaja veendunud, et tuum on midagi, mis inimeses on püsiv ja muutumatu, nagu liivatera pärlis. Sinu mõttest loen, et pigem on inimene ise liiv ja tuum on pärl, aga kasvav ja muutuv pärl.
Sellest tekkiski küsimus: kas usud, et tuum on arenemisvõimeline? Ja ka teine küsimus: kas on inimesi, kelles pärlit ei olegi? Pole kunagi olnud või on kuhugi kadunud?

Voldemar-August ütles ...

Uh, üksjagu katust jälle ehitatud. Pool siga külmkapi ja purkide vahel ilusasti ära jaotatud. Sekka igatsugu muid tegemisi ka. Vaat sulle pühapäev- hingamispäev.

Küsimused on na keerulisevõitu, peab mõtlema.

Voldemar-August ütles ...

Mida me selle inimese tuuma all mõtleme, võib olla väga erinev. Erinevalt absoluutsetest asjadesest millede parameetreid on võimalik mõõta ja määrata, kuulub tuum määramatute asjade hulka. Täpselt samuti kui aatomite sisemuses on määramatust kus pole võimalik mõõta vaid hinnata saab tõenäosust. Kogu meid ümbritsevas maailm näib koosnevat erinevatest kihtidest, erinevatest tasanditest. Mateeria sisimas kehtivad kvantfüüsika reeglid mis ei kehti n. n. Newtoni füüsikas. Minnes veel edasi järgmisele tasandile satume n. n. Einsteini relatiivsusfüüsikasse kus reeglid jälle muutuvad. Ka taevasse pilvi vaadates võib tihti näha kuidas tuules tormavate pilvede kohal on järgmine kiht pilvi mis maa suhtes paigal seisab. Maakera ise on mitmetasandiline. Vesi käitub erinevatel temperatuuri tasanditel sootuks erinevalt.
Samuti inimeses on erinevad tasandid milledes kehtivad erinevad seaduspärasused. Füüsilisel tasandil on arenguks vaja treeningut. Intelligentsel tasemel teadmiste omandamist. Ja vaimsel tasandil avanemist. Võibolla on neid tasandeid veelgi. Mõnede õpetuste järgi seitse, või enamgi veel. Kuid samuti kui muus maailmas, kehtivad ka inimeses erinevatel tasanditel erinevad seaduspärasused.
Niiet kui mõelda, kas inimese tuum on võimeline arenguks, siis minu meelest jah. Kuid see areng omab hoopis teistsugust tähendust kui füüsilisel või intelligentsel tasemel. Tuuma arenguks on vaja hoopis teistsuguseid tingimusi. Ja areng ise väljendub teisiti kui teistel tasanditel. Minumeelest kõige olulisemaks tuuma arengu tunnuseks on õnnelikus. Oskus olla õnnelik mitte sellest maailmast eraldumise, vaid sellega üheks saamise läbi.

Kas on hoopis ilma pärlita inimesi. Olen kohanud paari inimest kelledel tõesti tundub pärl puuduvat. Üldreeglina on pärl siiki kõikides inimestes. Reegel aga on selline et igal reeglil on erandid. Niiet tõenäoliselt on ilma pärlita inimesi siiski olemas. Rõhuv enamus kelledel pärl välja ei paista, on selle ise ära peitnud. Ja vahel tõesti nii hästi peitnud et ise ka enam ei tea kus see on. Ehk siis, kadunud.

Kaamos ütles ...

Mulle meeldib samuti inimesi jälgida, aga ma pole alati kindel, kas see, mida ma näen inimeses, kes arvab end olevat iseendas, teistest mitte vaadatud on ikka alati see, kes ta tegelikult on. Ma ju tean, et olen ka ise "mänginud kedagi teist" isegi üksi olles. Miks teised ei või?

Nii harva näeb kedagi, kes end täielikult hetkele pühendab. Nii harva on endal selleks võimalust. Või oskust..?
Hea, et teisigi näha võib.