laupäev, 4. juuni 2011

Vaadates inimesesse

Muidugi oleme me välimuselt erinevad. Kuidas muidu üksteist ära tunneksime. Ka kauge maa tagant. Ka kõige tihedamas rahvamurrus. Kuid.
Justkui oleks seal veel midagi. Peale erineva nahavärvi, suuruse ja silmadevahe. Juuksevärvi, soengu ja jalanumbri. Oleks justkui veel midagi. Eriti torkab see silma kui inimene on ise oma olemises. Siis kui ta parajasti ei räägi, ei vaidle, ei kiida takka ega ei mossita. Ei nõustu ega ei kahtle. Sest sel ajal on temas ka osa teisest suhtlemispoolest. Ei. Just siis kui ta on omaette olemises, päikesepaistel istumas või patseerimas, oskamata aimatagi et keegi ehk just tema isikule tähelepanu võiks pöörata. Siis kui ta ei rõõmusta ega kurvasta, ega üleüldse millelegi ei mõtle. Just siis võib märgata et peale erinevate välimuste on inimestes ka erinevad tuumad. Mitte ainult teadmised, uskumused, kogemused, arusaamad, väärtushinnangud. Kõik elu jooksul omandatu. Vaid ka oma koht ses vaimsuse mustris mis värvitud avatusest- kinnisusest, hirmust- julgusest, egost- kõiksusest, hoolivusest- ükskõiksusest, ambitsioonidest- minnalaskmisest,  pisiasjadest-  suurtest asjadest ja paljust muustki. Igal inimesel on isesugune tuum.
Kui inimene suhtleb välisilmaga. Kui ta püüab aru saada või ise ennast mõistetavaks teha. Kui ta püüab midagi anda või midagi saada. Kui ta püüab meeldida või eralduda. Siis ei paista see muster välja. Just siis kui ta ei taha, ei püüa, ei mõtle. Siis on see näha.
Tundub juskui ei mängiks inimese tuum suhtlemisel mingit rolli. Sest pole ta sel hetkel vist kuidagimoodi kasutuses. Kuid tundub mulle, just tuumas on õnnelikuse võti.  Isegi siis kui pöörame palju tähelepanu välimusele, mõtetele, tunnetele nii enda kui teiste juures. Isegi siis jääb ikkagi millegi puudumise tunne. Kuid me võime olla üldse rääkimata .. ja ilmselt olemegi. Sest tuuma jaoks puuduvad nimi- omadus- ja tegusõnad. Siiski on see just see mille tundmist ja tunnustamist sügaval sisimas vajame.
Me kulutame palju sõnu  ja mõtte-energiat mõistmaks üksteise mõtteid ja tegusid. Siiski on võimatu saavutada selles osas täiuslikust. Selle asemel et selle üle meelt heita peaks võibollal hoopis rõõmustama variatsioonide rikkuse üle. Ja mitte nii meeleheitlikult täiusliku tunnetuse saamiseks pingutama. Intiimsus on seal tuumas ja selle saavutamiseks pole vaja üldse pingutada. Ainult avaneda.

reede, 3. juuni 2011

Soe sirel

Sirelite lõhn on selline et iga hingetõmme on kui sõõm nektaripotist. See pole enam elu vaid sulaselge joovastus.