Voldemar ja August olid minu vanaisad. Mul ei olnud võimalust neid tunda, seepärast oleksin justkui mingist läbi aegade ulatuvast tarkusest ilma jäänud. Võibolla siis siin sel moel, on nad mulle toeks seda tarkust leida.
Õudne väsimus ja õudsalt tahaks magada. Voodis aga uni ei tule ega tule.
Seekord aitas piparmündi tee meega ja mõtete ühte kohta kokku kraabitsemine.
Millal ma küll õpin aega paremini planeerima.
Ah jah. Praegu ju minu hooaja tipphetk. Kui ma praegu ei teeni, siis ei aita talvel pöidla imemine ka mitte. Eks ma ole sellega arvestanud.
Mõtete kokku kraabitsemine käib mul millelegi keskendumise läbi. Juskui mingis tardunud ajahetkes olemine. Ilma püüdluseta, ilma analüüsita, lihtsalt olemine. Ega mõte pole sõnakuulelik alluv kes käsule järgi käib. Et ta ilma peale rändama ei läheks, on targem talle mingi paikne nokitsemistöö anda. Aga valvas peab olema. Nii kui ei vaata, on ta kohe läinud ja mõtleb mis kõik teha vaja. Või mis muresid ja rõõme ilma peal ette tuleb. Sellist amokijooksus mõtet juba ei uinuta.
Kas sa kujutad oma tegevust visuaalselt ette? Kuidagi nii, et napsad mõne eriti ülekäte läinud mõttel natist kinni ja paned ta näoga nurga poole omeaette nohisema?
Ma nähin kunagi, kuidas üks lohakavõitu tädi oma köögilauda "koristas": pühkis lihtsalt sõõmisest jäänud puru vakstusse leivalõikamisel tehtud prakku, peitu, laualina alla. See liigutus jäi ajusse painama ja nüüd kasutan mälupilti oma mõtete vaigistamisel. Kujutlen, kuidas pühin kiusavad uidud vakstu alla peitu.
Apikene, küll mu mõtete söögilaud on puru täis. Peaks suurpuhastuse ette võtma.
Loodan, et sa loed seda kommentaari alles hommikul. See tähendab ju, et said õigel ajal magama :D
Ma sain ka alles hiljuti selle nipi kätte, et tuleb mõtted ühte koondada, mitte hüpelda ühelt teemalt teisele.
Ületöötamine on kummaline nähtus, nagu narkootilises naudingus olen töötegemise ajal ja ühel hetkel tuleb sssssssssssssssssssssss, kõik, viimane piir on ületatud.
Ilmselt tuleb teadvustada, et töötegemine tuleb ka pooleli jätta nagu sööminegi enne lõplikku täispugimist.
Tarkus tuleb tasapisi, mulle küll. Ja vahel tead,et teed valesti ja muudkui teed ja teed...mingi egregor või?
Ma mõtlen see on asjast aru saamine. Mitte ainult teadmine, vaid justkui seisaks kõrgel mäel ja näeks kogu seda mehhanismi mis paneb ikka ja uuesti valesti tegema. Minu ületöötamise puhul on see tegelikult küllaltki lihtne. Mul on hirm et ükspäev mul pole enam millegi eest osta süüa ega kütet. Küllalt lihtne hirm tegelikult. Aga aktsepteerimine et nii võib juhtuda, pole kerge. Mõistusega mõistan et üle töötamisega selle juhtumise tõenäosust ei vähenda. Tasakaalu oleks vaja. Nüüd on veel vaja et mõistmine ka tunnetuseks saaks.
10 kommentaarid:
Selline äraväntsutatud heinalise tunne nii vara suve hakul juba peal, millega siis suur soe aeg veel edasi läheb..?
Huvitav väljend see "mõtete ühte kohta kokku kraabitsemine". Kuidas?
Ah jah. Praegu ju minu hooaja tipphetk. Kui ma praegu ei teeni, siis ei aita talvel pöidla imemine ka mitte.
Eks ma ole sellega arvestanud.
Mõtete kokku kraabitsemine käib mul millelegi keskendumise läbi. Juskui mingis tardunud ajahetkes olemine. Ilma püüdluseta, ilma analüüsita, lihtsalt olemine. Ega mõte pole sõnakuulelik alluv kes käsule järgi käib. Et ta ilma peale rändama ei läheks, on targem talle mingi paikne nokitsemistöö anda.
Aga valvas peab olema. Nii kui ei vaata, on ta kohe läinud ja mõtleb mis kõik teha vaja. Või mis muresid ja rõõme ilma peal ette tuleb. Sellist amokijooksus mõtet juba ei uinuta.
Kas sa kujutad oma tegevust visuaalselt ette? Kuidagi nii, et napsad mõne eriti ülekäte läinud mõttel natist kinni ja paned ta näoga nurga poole omeaette nohisema?
Ma nähin kunagi, kuidas üks lohakavõitu tädi oma köögilauda "koristas": pühkis lihtsalt sõõmisest jäänud puru vakstusse leivalõikamisel tehtud prakku, peitu, laualina alla.
See liigutus jäi ajusse painama ja nüüd kasutan mälupilti oma mõtete vaigistamisel. Kujutlen, kuidas pühin kiusavad uidud vakstu alla peitu.
Apikene, küll mu mõtete söögilaud on puru täis. Peaks suurpuhastuse ette võtma.
Loodan, et sa loed seda kommentaari alles hommikul. See tähendab ju, et said õigel ajal magama :D
Kommentaari lugesin 2.52.
Nüüd kompsud kokku ja Türi laadale.
Mõtte natist haaramine ja nurka surumine on piisavalt täpne mõttekujund tõesti.
He-hee. Vakstu.
Pean nüüd minema.
Ma ei näinud sind Türi laadal ;)
tegelinski- pole mingi ime, vaata kui palju oli müüjaid ja inimesi.
Aga ma pildistasin laadal päris palju. Äkki oled Sina minu pildi peal.
Ma sain ka alles hiljuti selle nipi kätte, et tuleb mõtted ühte koondada, mitte hüpelda ühelt teemalt teisele.
Ületöötamine on kummaline nähtus, nagu narkootilises naudingus olen töötegemise ajal ja ühel hetkel tuleb sssssssssssssssssssssss, kõik, viimane piir on ületatud.
Ilmselt tuleb teadvustada, et töötegemine tuleb ka pooleli jätta nagu sööminegi enne lõplikku täispugimist.
Tarkus tuleb tasapisi, mulle küll. Ja vahel tead,et teed valesti ja muudkui teed ja teed...mingi egregor või?
Ma mõtlen see on asjast aru saamine. Mitte ainult teadmine, vaid justkui seisaks kõrgel mäel ja näeks kogu seda mehhanismi mis paneb ikka ja uuesti valesti tegema.
Minu ületöötamise puhul on see tegelikult küllaltki lihtne.
Mul on hirm et ükspäev mul pole enam millegi eest osta süüa ega kütet. Küllalt lihtne hirm tegelikult. Aga aktsepteerimine et nii võib juhtuda, pole kerge.
Mõistusega mõistan et üle töötamisega selle juhtumise tõenäosust ei vähenda. Tasakaalu oleks vaja. Nüüd on veel vaja et mõistmine ka tunnetuseks saaks.
Vaatasin pildid üle... tundub, et sa mind ka ei näinud ;)
Oot- oot, mul on pilte veel.
Postitage kommentaar