kolmapäev, 13. aprill 2011

Masinate maailm


Nõndamoodi kui kõik teisedki lood, mis masinate ülemvõimust inimeste üle räägivad, algas seegi üsna tasa ja targu. Algul olid lihtsad asjad. Puust vedru külge kinnitatud loomasoole mille abil sai lendu lasta teritatud oksa, see tegi jahipidamise tüki maad hõlpsamaks. Inimestel hakkas tekkima vaba aega masinate jaoks. Vaja läks veel vaid ratast. See võimaldas masinatel, sõltumatult inimestest, liikuda. Suuremaks tehnoloogiliseks hüppeks sai oskus  looduses vabalt leiduvatest metallioksiididest puhast metalli teha. Edasi läks kõik juba nagu lepase reega. Inimestele õpetati kuidas teha aurumasin, kuidas elektrit toota, levitada, ja selle abil käitada kõikvõimalike pöörlevaid masinaid. Sest samamoodi kui kogu universum, oli masinategi eksistentsi põhiliseks aluseks pöörlemine. Vaid inimeses, ses looduse kummalises vingerpussis, ei pöörelnud midagi. Ometi tundus inimene kahtlaselt intelligentne. Selle poolest oli ta masinatele vääriline vastane.  Nojah, kui ei saa üle trumbata kvaliteediga, saab seda kvantiteediga. Masinaid tehti üha rohkem, ühe suuremaid ja üha kiiremini pöörlevaid. Et mitte sõltuda inimeste ajupotensiaalist oli masinatel vaja midagi mis suudaks süstematiseerida, andmeid hoida ja levitada, midagi mis suudaks arvutada. Sest masinate juurde ja paremaks tegemiseks oligi just väga palju vaja arvutada. Nii said arvutid.
Masinad oli väga ühtehoidvad ja solidaarsed. Sugugi mitte nii nagu inimesed kes alailma üksteist suisa niisama asja eest teist taga maha nottisid. Masinad kandsid endasarnaste eest hästi hoolt. Veerevate masinate jaoks korraldati lausa kohustuslikus korras iga-aastased tehnilised ülevaatused. Inimeste tehniline ülevaatus oli täiesti kuidas juhtus. Ja mis nende tühjade peale ikka niipalju raisata. Vähem raha tervishoiule,  rohkem raha masinatele.
Ajal mil planeeti laastasid suured majanduslikud segadused mida inimesed ise majanduskriisideks nimetasid ja sellest lähtuvalt üha kokkuhoidlikumalt läbi püüdsid ajada,  ehitati veerevatele masinatele ühe uusi, üha uhkemaid, laiemaid ja kõrgemate standarditega maanteid. Inimesed aga veeretasid oma kulunud rahakottides viimaseid veeringuid. Ja nad töötasid. Oi kuidas nad töötasid. Töötasid palju rohkem kui nende tehnilised parameetrid seda ette nägid, misläbi paljud neist oma enneaegse lõpu leidsid. Palga eest mille nad tööga teenisid, ostsid nad aga üha uusi ja üha uhkemaid  masinaid.
Masinad oskasid ennast inimestele väga vajalikuks teha. Et inimesed vajaksid masinaid üksteisega suhtlemisel, leiutati telefonid. Et meelelahutus tuleks masinate abil, tehti televisioon. Et inimesed vajaksid masinate abi omavahelisel kauplemisel, leiutati pangakaardid. Ka nende sõnade kirjutaja ja lugeja vahel on masinad.
Igaks juhuks olid masinad käiku lasknud suure massiga aatomituumade lagundamise tehnoloogia, mille abil oleks võimalik toota ja levitada piisavas koguses inimesi välja lülitavat kuid masinaid säästvat radioaktiivsust. Tõsi, see jõud oli esialgu veel inimeste kontrolli all, või nii nad ise vähemalt uskusid. Tegelikult lihtsalt polnud veel õige aeg. Veel oli inimesi vaja.
Suurim masinate ja inimeste erinevus näis peituvat mõtlemises. Inimeses olid alailma mingid siseheitlused. Ikka istus neil ühel õlal saatan ja teisel ingel, neid erinevates suundades tõmmates. Inimene kas muutus ühe või teise orjaks, või kui ta tahtis vabaks jääda, pidi ta leidma tasakaalu vastandlike jõudude vahel. Masinad olid teistsugused. Nende filosoofiaks oli ON ja OFF. Et inimesi rohkem enda sarnaseks muuta oli inimestele vaja kasutusjuhendeid mis täpselt ära määratleksid, kuidas peab toimima. Et poleks mingeid kahevahelolekuid. Et inimesed oleksid rohkem masinate moodi.

11 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Universumis liikuvad sarnased mõtted on taas tõestuse saanud.
Viimastel päevadel on mind kummitamas küsimus, kas inimene on masinate peremeesolend või parasiit. Siiani on kaalukauss kaldunud masinate kui nugiliste poole. Kaob peremeesorganism, sureb ka nugiline. Või kas kaob....?
Kaob masin, hukkub ka inimsugu. Jälle: kas ikka..?

Voldemar-August ütles ...

Jajah. Minul tekkis sama äratundmise mõte kui kui Sina oma varvaste krõnksutamise võimlemisest kirjutasid.

Aga et kas muna või kana. Masin, või inimene.
Jah, pole valget, kui pole musta.
Kas peaks hoidma valge ja musta vahel tasakaalu, või lülituma mingile kindlale režiimile.

Tiiu ütles ...

Eile hilisõhtul vaatasin inimese ja masina heitlust Tšernobõli tuumajaamas.Inimene on masina looja. Inimese eksimuse tõttu eksib masin. Neljas reaktor lendas õhku, teised töötavat tänapäevani, mis oli mulle uudiseks.

Inimese valed mõtted ja teod elavad veel väga kaua pärast ta surma edasi. Mina jalutasin sel kaunil aprilliõhtul jalgsi Lahmuse mõisast koju ja kaks aastat hiljem sündis mulle kilpnäärmeprobleemiga poeg. Väidetakse, et pärast Tšernobõlit kasvas plahvatuslikult laste arv, kellel samad probleemid. Radioaktiivne tolm jõudis kaugele, mürgitas Lapimaalgi maapinda. Põdrad sõid saastunud sammalt..........mõne inimese valearvestused mõjutavad lausa miljonite elu.

Helve ütles ...

sarnaseid mõtteid ühel ja samal ajahetkel olen minagi täheldanud. see on ju igati loogiline ja tore.
ainult et...mõnikord võib juhtuda, et ühe inimese mõtetesse ja arvamustesse võivad teise mõtted sumbuda ja kaduda. ja siis ei mõtlegi enam enda mõtteid, vaid automaatselt lähed kaasa teise mõttemaailmaga. nagu "pusk" nupule oleks keegi vajutanud.

Voldemar-August ütles ...

Mida lihtsam maailm ja väiksemad teod, seda väiksemad vead. Mida keerulisem ja suuremastaabilisem tegevus, seda suuremad vead. Suured vead võivad teha eksistentsi võimatuks. Eksistents amööbi kombel ei paku ka mingit rahuldust. Siingi ei saa läbi tasakaaluta vastandlike jõudude vahel.

Miks mõtted teiste mõtete sisse ära upuvad?
Miks mõtted on teiste mõtete suhtes hoolimatud?
Kas jälle vastandite tasakaal.

Helve ütles ...

et siis kogu maailm on üles ehitatud tasakaalule?

Voldemar-August ütles ...

Jah.
Seal kus tasakaal on rikutud, hakkab ta lagunema.

soodomakomorra ütles ...

Kuidas sa siin maailmas küll hakkama saad:)?

Voldemar-August ütles ...

Tasakaalukalt muidugi.

Helve ütles ...

tasakaal on üks kuradima tark värk.
teoreetiliselt.
kui Sinul oleks sündinud tuumajaama õnnetuse tagajärjel haige laps, mõtleksid Sa, et : TASAKAAL!

Voldemar-August ütles ...

Teadmine tasakaalu seaduspärasusest teeb minu elu igatahes lihtsamaks. Paljud asjadmis tunduvad keerulised, on selles võtmes vaadates aplju arusaadavamad.

Helve- tuumakatastroofi tagajärjel sündinud haige lapse ja tasakaalu vahelisest seosest ma ei saanud aru.
Kui see oli mõeldud: miks juhtuvad halvad asjad, tasakaaluna headele asjadele. Siis küll.